Eesti 15–18-aastaste jalg- ja käsipallurite kehalise võimekuse profiil ja spordialaspetsiifilised erinevused

Abstract

Eesmärk: Käesoleva magistritöö eesmärk oli mõõta ja võrrelda 15–18-aastaste jalgpallurite, käsipallurite ja mittesportlike noorte kehalise koostise ning kehalise võimekuse näitajaid nii uuringusiseselt kui rahvusvahelises võrdluskontekstis. Metoodika: Uuringus osales kokku 29 noormeest: 9 jalgpallurit, 8 käsipallurit ja 12 kontrollgrupi noormeest. Sportlased treenisid regulaarselt ning osalesid oma vanuseklassi Eesti meistrivõistlustel. Kontrollgrupp ei olnud seotud organiseeritud sporditegevusega. Kõigil uuritavatel mõõdeti kehapikkus, kehamass ja arvutati kehamassiindeks. Kehakoostist hinnati kahe energiatasemega röntgenabsorptsiomeetria (DXA) abil. Aeroobset töövõimet hinnati veloergomeetril astmelise koormustestiga, mille käigus määrati VO₂max, ventilatsiooniläved ja maksimaalne võimsus. Lihasjõudu ja töövõimet mõõdeti CON-TREX isokineetilises testis ning alakeha plahvatuslikkust CMJ ja korduvhüpete testidega. Tulemused: Sportlaste kehamass, rasvavaba kehamass ja lihasjõud olid üldjuhul kõrgemad kui mittesportlike noorte puhul. Sportlased olid erinevates tulemustes läbivalt paremad, kuid statistiliselt olulised erinevused ilmnesid eelkõige kontrollgrupi ja käsipallurite vahel. Samas selgus, et sportlaste keharasvaprotsent oli võrreldes rahvusvahelise eliittasemega kõrgem ning jalgpallurite VO₂max/kg jäi eliitmängijate näitajatele alla, mis viitab arenguruumile keha koostise ja aeroobse võimekuse parandamisel. Jalgpallurid saavutasid parimad tulemused plahvatuslikkuse ehk hüppevõime testides, käsipallurid aga jõutestides. Kontrollgrupi tulemused olid enamasti madalamad kui sportlastel, kuid mõningad füüsilised näitajad olid ka selles rühmas head. Kokkuvõte: Eesti noorte jalg- ja käsipallurite kehaline võimekus ning kehakoostis olid paremad kui mittesportlike eakaaslaste omad. Samas olid nii keharasvaprotsent kui ka aeroobne võimekus madalamad võrreldes rahvusvahelise eliidi tasemega. Tulemused näitavad, et kuigi spordiga tegelemine toetab noorte kehalist arengut, on kõrgema sportliku taseme saavutamiseks oluline pöörata suuremat tähelepanu keha koostise ja vastupidavuse arendamisele.