Human values and subjective well-being: An exploration of individual and cultural differences, change across life span, and self-other agreement

Abstract

Väärtused juhivad ja õigustavad inimeste tegevust, peegeldades samal ajal kultuuri ideaale ja jagatud arusaamu sellest, mis on õige ja vale, hea või halb. Käesoleva väitekirja on eesmärgiks välja selgitada, kas ja kuivõrd kattuvad Shalom Schwartzi ja Ronald Ingleharti väärtusteooriad, ehk millised on nende poolt välja pakutud väärtusmõõtmete ühised ja unikaalsed omadused (Uurimus I ja II). Teiseks oluliseks teemaks, mida antud väitekiri käsitleb, on inimeste subjektiivne heaolu, mille all peetakse silmas inimeste hinnanguid oma õnnnelikkusele ja eluga rahulolule. Väitekirja eesmärk on siinkohal eristada vanuse, ajastu ja sünnikohordi mõju eluga rahulolu vanuselistes muutustes (Uurimus III), sooviga seletada eluga rahulolu ealisi muutusi erinevates kultuurides. Samuti käsitleb väitekiri enda ja teiste hinnangute kokkulangevust nii subjektiivse heaolu (Uurimus IV) kui väärtuste puhul (Uurimus V), võttes sealjuures arvesse ka peamiste isiksuse seadumuste vahendava mõju. Väitekirja peamised tulemused ja järeldused on järgmised: • Shalom Schwartzi ja Ronald Ingleharti väärtusteooriad kattuvad suures osas vaid ühe kultuuritasandi väärtusmõõtme lõikes, mis väljendab ühiskondade individualistlikke ja kollektivistlikke püüdlusi (Uurimus I). Schwartzi ja Ingleharti väärtusdimensioonide aluseks olevate üksik¬küsimuste analüüs näitas, et selleks, et olla oma väärtushinnangutes auto¬noomne ja avatud, peavad indiviidid pidama oluliseks nii eneseväljendus¬likke kui ka ilmalik-ratsionaalseid väärtuseid, samas kui konservatiivsuse ja seotusega käib kaasas nii traditsionaalsete kui ellujäämist rõhutavate väärtuste oluliseks pidamine (Uurimus II). Ühtlasi leidsime, et nii Schwartzi kui Ingleharti väärtusmõõtmetel on teatav unikaalne sisu, mis¬tõttu oleks uurijatel mõistlik jätkata mõlema väärtusteooria kasu¬tamist. • Kas eluga rahulolu muutused eluea lõikes on kõikjal samasugused? Leidsime, et Soomes ja Rootsis ei sõltu inimeste eluga rahulolu kuigivõrd sellest, milline on nende vanus, samal ajal kui Eestis ja Lätis on eluga rahulolu kõver elukäigu jooksul kergelt U-kujuline (Uurimus III). Eluga rahulolu Eestis ja Lätis on kõrgeim noorte inimeste seas; kuni ligikaudu 60. eluaastani eluga rahulolu pidevalt langeb, jäädes seejärel püsima samale tasemele (Läti) või hakates vähesel määral taas tõusma (Eesti). Uurimus III tulemused näitavad, et eluga rahulolu vanuselised muutused kahes eelnimetatud Balti riigis on ennekõike tingitud sünnikohordi ja ajastu koosmõjust. Seega, universaalset eluga rahulolu trajektoori ei ole olemas – eluga rahulolu muutused inimeste eluea lõikes võivad eri riikides märkimisväärselt varieeruda, sõltudes olulistest kultuurilistest, poliitilistest ja sotsiaalmajanduslikest teguritest. • Uurimus IV käsitles enda ja teiste antud hinnangute kokkulangevust subjektiivse heaolu hindamisel. Tulemused näitasid, et nii enda kui teiste poolt antud hinnangud inimese isiksuse seadumustele (N3: Depressioon ja E6: Positiivsed emotsioonid) vahendavad osaliselt enda ja teiste hinnangute kokkulangevust subjektiivse heaolu puhul. Ehk siis viitavad Uurimus IV tulemused sellele, et hinnates kellegi teise õnnelikkust või eluga rahulolu, toetuvad inimesed hinnangute andmisel vähemasti osaliselt hinnatava inimese isiksuse seadumustele. Samuti leidsime, et see enesekohased subjektiivse heaolu hinnangud võivad teatud määral peegeldada seda, kuidas teised inimesed antud inimese isiksust näevad ja hindavad. • Lõpetuseks, Uurimus V võrdles enda ja teise hinnangute kokkulangevust väärtuste ja Suure Viisiku isiksuse seadumuste puhul. Tulemused näita¬sid, et kui võtta arvesse mõõtmisviga, on enda ja teiste hinnangute kokku¬langevus väärtuste puhul isiksuse seadumustega võrreldaval tasemel. Seega võib Uurimus V tulemuste põhjal väita, et inimesed suudavad teiste inimeste väärtusi küllaltki täpselt hinnata, mistõttu saab teiste poolt antud hinnanguid edukalt kasutada enesekohaste väärtushinnangute valideerimiseks ja täiendamiseks.

Values are beliefs that guide and justify people’s actions, while also reflecting cultural ideals and a shared understanding of what is right and wrong, good or bad in a society. Aim of this thesis is to find out whether and to what extent two widely used value theories – those of Shalom Schwartz and Ronald Inglehart – overlap and to identify their unique features (Studies I and II). Subjective well-being is another important concept used in this dissertation. It refers to people's evaluations of their happiness and satisfaction with their life. The thesis aims to distinguish age, birth cohort, and period effects in changes of life satisfaction (Study III), in order to explain cultural differences in change across the life-span. I also assess the convergence between self- and other-ratings of subjective well-being (Study IV) and personal values (Study V), both examined in relation to personality traits.

The main results of the thesis and the conclusions are as follows:

• The value theories proposed by Shalom Schwartz and Ronald Inglehart share one dimension, which seems to coincide with what is best known as the opposition between individualism and collectivism (Study I). An analysis of the joint structure of Schwartz’s and Inglehart’s items (Study II) showed that in order to be autonomous, individuals need to have both self-expressive and secular-rational values, whereas being embedded means endorsing both traditional and survival values. I also found unique content of both Schwartz’s and Inglehart’s values not captured by the other respective theory, suggesting that researchers should continue to use them both.

• Are there cross-cultural differences in life-span trajectories of life satisfaction? I found in Finland and Sweden that age does not seem to matter much for how satisfied people are. The relationship between age and life satisfaction in Estonia and Latvia was best described as curvilinear, with life satisfaction reaching its lowest level at around 51–60 years of age, then remaining at the same level (Latvia) or slightly increasing again (Estonia). At the same time, younger people were remarkably more satisfied than older people (Study III). The observed age differences in life satisfaction in the two Baltic countries seem to be best attributed to an interaction of cohort and period effects. Thus, a universal life satisfaction age trajectory may not exist; the relationship between age and life satisfaction is likely to vary along with important cultural, political, and socioeconomic factors.

• Study IV reported a strong self-other agreement in subjective well-being (SWB). Self- and other-rated personality facet scores (N3: Depression and E6: Positive Emotions) were found to partially mediate the agreement between self- and other-rated SWB. The findings suggest that, when making judgments about someone’ happiness or life satisfaction, observers indeed rely on the personality traits of this person. Moreover, I found that self-reported SWB reflects, to some extent, what other people think about this person’s personality.

• Finally, Study V compared the self-other agreement in personal values versus the Big Five personality traits. When corrected for attenuation due to measurement error, self-other agreement in both the higher-order values and more narrowly defined value factors was substantial and similar to that for the Big Five personality traits. The results of Study V suggest that people can judge others’ values with some accuracy and therefore other-ratings of personal values can be used to validate and complement self-report value measures.