Eestluse käsitlemine ajalehe „Vaba Eesti Sõna“ juhtkirjades: eestlus on looming (W. Rand)

Abstract

Käesolevas töös uuriti eestluse käsitlemist läbi aja ajalehe „Vaba Eesti Sõna“ juhtkirjade vahendusel aastatel 1949–2009. Eesmärgiks oli läbi meediakajastuste välja selgitada, kui palju kirjutati eestlusest, kuidas käsitleti eestluse tulevikku, kui palju ammutati ainest eestluse ja Eestimaa ajaloost ning miks ja millal teemade fookus juhtkirjades Eestilt mujale kandus. Samuti vaadeldi juhtkirjade emotsionaalsust, millises toonis olid need kirjutatud. Tööd alustades oli autoril ähmane ettekujutus pagulaste (siinkohal räägime kogu aeg pagulastest, kes asusid elama Ameerika Ühendriikidesse pärast Teist maailmasõda) poliitilisest aktiivsusest Eesti Vabariigi järjepidevuse hoidmisel ja selle taastamise nimel. Uuringu läbiviimiseks kasutati kvalitatiivset tekstianalüüsi. Empiirilised tulemused baseeruvad ajalehes „Vaba Eesti Sõna“ aastail 1949-2009 ilmunud valimis olnud 71 juhtkirja analüüsil. Kokkuvõtvalt võib öelda, et ajaleht „Vaba Eesti Sõna“ käsitles enamikes valimis olnud juhtkirjades eestluse teemat läbi erinevate aastakümnete pidevalt, juhtkirjade fookus kandus eestluse käsitlemiselt muudele teemadele pärast Eesti Vabariigi taaskehtestamist ja poliitilise olukorra stabiliseerumisega kodumaal. Ilmnes, et paguluses elavad eestlased käsitlesid oma kodumaa ja rahvuse tulevikku jätkusuutlikuna ka sel ajal, kui Eesti oli okupeeritud Nõukogude Liidu poolt ja kogu maailmas käis külm sõda. Samuti oli märgata väsimatut rahvustundele rõhumist, järjepidevuse hoidmist ja poliitilise järelkasvu eest hoolitsemist. Ilmnes, et Eesti Vabariigi tulevikuga kodu-Eestis pagulased end ei sidunud, pigem nägid enda poliitilise ja rahvusliku tegutsemise jätkamist ainult Ameerika Ühendriikides, Eesti Vabariigi tulevikuga sidusid USA pagulased endid distantsilt, nõuandvas rollis. Töös ilmnes, et kirjutiste fookus kandub Eesti ja eestlusega seotud teemadelt mujale kas teravama välispoliitilise sündmuse esile tõusmisega või pärast 2000. aastaid vabadusvõitluse täieliku lõppemisega. Ilmnes, et siis polnud Eesti teema enam oluline, üks suur etapp oli lõppenud, kuid tasub arvestada, et uuriti ainult juhtkirju, ajalehe üldine tonaalsus võib olla hoopis teistsugune. Autori arvamus on, et peamiselt leidis juhtkirjades kajastamist eestluse teema - vabadusvõitlus, pagulaste aastakümnete pikkune töö eestluse alalhoidmisel. USA valitsusel ja tipp-poliitikutel ei lastud unustada, et Eesti Vabariik on vägivaldselt annekteeritud Nõukogude Liidu koosseisu, et Eestis peab saama taastatud omariiklus. Pagulaste poliitiline ja ühiskondlik tegevus oli intensiivne - seati suuri eesmärke, ind ja soov Eesti vabaduse järele ei näidanud mingeid vähenemise märke. Sellepärast oligi üllatav avastada 1989. aasta juhtkirjades kerget kibestumist, võib-olla isegi väsimust. Suur eesmärk on saavutatud, Eesti on vaba. Uue orientatsiooni leidmine võttis pikalt aega, samal ajal on kasvanud igapäeva eluolu tähtsustamine, samuti maailma käsitlemine taas laiemalt ja üldisemalt. Juhtkirjade analüüsist kerkis esile kolm huvitavat teemat. Esimeseks, et oldi absoluutselt leppimatud n.ö teise järgu pagulaste vastu - venelased Eestist välja! Juhtkirjades peeti silmas tsiviilelanikke, mitte sõjaväelasi. Olles ise juba amerikaniseerunud, loonud võõrsile kodud, töökohad jne, ei suutnud väliseestlased mõista, et sama olid teinud 50 aasta jooksul Nõukogude Liidust Eestisse elama tulnud venelased. Kumma rahvusgrupi pagulus oli „õilsam“? Eestlased lahkusid kodumaalt hirmust Nõukogude võimu eest, venelased asusid Eestisse sunniviisiliselt, sageli põgenedes nälja eest, nõustudes töötama tehastes jne. Majanduslikult parem elu meeldis nii Ameerikasse läinud eestlastele kui Eestisse tulnud venelastele – ajaloolisele kodumaale tagasi on pöördunud neist vaid üksikud. Teise teemana identiteedimuutus 1980.-90 aastatel, kui väliseestlased hakkasid endid positsioneerima ameeriklastena. See võiks olla uue uurimustöö teema, miks see juhtus. Võibolla endi distantseerumiseks, endid potsioneeriti paremaks, kuna n.ö kodu-eestlased olid saanud vabaks ja USA pagulased arvasid, et nemad on n.ö sammu edasi astunud? Kolmas teema, juhtkirja fookuse muutumine, näitas, et eestluse tulevik, eestlusest kirjutamine oli juhtkirja autoritele ülioluline ajal, kui Eesti oli okupeeritud ning pärast poliitilise olukorra stabiliseerumist ja Eesti Vabariigi taaskehtestamist ei olnud poliitilisi ja patriootlikke juhtkirju enam vaja, keskenduti teistsugustele teemadele. Juhtkirju analüüsides leiti, et eestlus ei kao, vaid on väga jätkusuutlik, tänu tugevatele inimestele ja organisatsioonidele, kes seda elus hoida suudavad, kes on eestlust hoidnud elus omakeelse ja -meelsena. Eestlus on looming, teda luuakse läbi ühiste tegevuste, väärtushinnangute, mõttemaailmade ja päritolu. Ajaleht „Vaba Eesti Sõna“ ilmub järjepidevalt 1949. aastast tänapäevani, eestikeelsena. Autor leidis, et valikutes – kas Eestil läheb edaspidi hästi või on karta halvemaid arenguid, on mõlemad variandid esindatud. Kahtlused ja arutlused on ajakirjanduse loomulik osa. Domineerib optimistlik, elujaatav suhtumine, sest hoidis ju vabadusvõitlus läbi aastakümnete pagulaste kogukonnad ärksate ning tegusatena.