Aktiivsus- ja tähelepanuhäire sümptomid kui riskitegur algajatel autojuhtidel

Abstract

Käesoleval bakalaureusetööl oli kaks eesmärki. Esimeseks eesmärgiks oli välja selgitada, kuidas on algajatel autojuhtidel mõõdetud aktiivsus- ja tähelepanuhäire sümptomid seotud nende liikluskäitumisega. Teiseks eesmärgiks oli uurida, kas autokoolides läbiviidud psühholoogiline sekkumine „Impulsiivne käitumine liikluses“ aitab vähendada ATH sümptomaatikast tulenevat riskikäitumist. Bakalaureusetöös kasutatud andmed on pärit vahemikus 2013-2015 läbi viidud Eesti Psühhobioloogilise Liikluskäitumise Uuringust. Töö tulemustest selgus, et ATH sümptomite esinemine on seotud kõrgema riskikäitumisega liikluses. Seda leidu toetavad nii (1) mitmese logistilise regressioonanalüüsi tulemused, mis näitasid, et kõrge ATH sümptomaatikaga algajatel autojuhtidel oli ligi 4 korda suurem šanss osaleda liiklusõnnetuses kui madala sümptomaatikaga autojuhtidel, ja (2) enesekohaste küsimustike tulemused, mille kohaselt kõrgem ATH sümptomaatika on seotud ka kõrgema impulsiivsuse, antisotsiaalsuse, sagedasemate liikluses esinevate rikkumiste ja vigade ning madalamate sõidu- ja ohutusoskustega. Samuti selgus tööst, et 2014. aastal autokoolides läbi viidud sekkumisest ei olnud kasu kõrge ATH sümptomaatikaga algajate autojuhtide liiklusriski vähendamiseks. Samas selgus tulemustest, et sekkumisrühma kuuluvatel madalama sümptomaatika juhtidel esines aasta jooksul vähem liiklusõnnetusi ja rikkumisi kui kontrollrühma kuuluvatel. Selline tulemus viitab sellele, et sekkumisest oli kasu pigem neile algajatele autojuhtidele, kellel tõenäoliselt ei olnud aktiivsus- ja tähelepanuhäiret. See tähendab, et tulevikus tuleks liiklusohutuse eesmärgil välja töötada sekkumisprogramme, mis oleksid suunatud neile algajatele autojuhtidele, kellel on või võib olla aktiivsus- ja tähelepanuhäire.