East-West migration in Europe: The case of Estonia after regaining independence

Abstract

Kui veel 25 aasta eest oli väljaränne Eestist üsna haruldane, siis nüüdseks on vähemalt mõneks ajaks välismaale elama siirdumine muutunud üsna tavaliseks. Seda väljarännet Eestist, aga ka paljudest teistest Ida- ja Kesk-Euroopa riikidest Lääne-Euroopasse nimetatakse Ida-Lääs rändeks. Kuigi võimalusel välismaal õppida, töötada ja elada on mitmeid positiivseid aspekte, valmistab aina suurenev väljaränne päritolumaade riigijuhtidele ja teadlastele pigem muret. Kuna traditsiooniliselt on aktiivsemalt välja rännanud noorem tööealine elanikkond, on peamisteks probleemideks, mida arvukas väljaränne päritoluriikide jaoks võib tekitada, ajude väljavool, ajude raiskamine ja tööjõupuudus. Seepärast otsib käesolev doktoritöö vastust küsimustele, millises ulatuses on väljaränne Eestist toimunud, kuidas on Eesti liitumine Euroopa Liiduga väljarännet muutnud, kes on lahkujad, kas minnakse ära püsivalt või ka ajutiselt ja kui minnakse ajutiselt, siis mis mõjutab kodumaale naasmist? Kuna ülekaalukalt on eestlaste lemmiksihtkohaks olnud Soome, uuritakse doktoritöös põhjalikumalt just Soome rännanud Eesti inimesi, nende poolt kasutatavaid rändemustreid, nende lõimumist oma uue elukohariigi ühiskonda, säilinud sidemeid Eestiga ning võimalikke tagasirände plaane.

Kõikjal maailmas teeb rahvusvahelise rände uurimise keeruliseks rändeandmete kesine kvaliteet. Probleeme tekitavad asjaolud, et riikidel on rändeandmete salvestamiseks sageli erinev metoodika, väljarändajad sageli ei registreeri oma riigist lahkumist ning lühiajalise rände kasvuga on aina raskem defineerida, kes on rändaja ja kes mitte. Seetõttu on doktoritöös tõstatatud küsimustele vastamiseks kasutatud nii rändestatistikat kui rändeuuringute andmeid ning nii kvantitatiivseid kui kvalitatiivseid meetodeid. Töö tulemused annavad olulist teadmist nii Eesti rahvastiku protsesside kui Ida-Lääs rände kohta tervikuna.

Whereas only 25 years ago emigration from Estonia was rather rare then nowadays moving to a foreign country for at least a short period has become quite common. This migration flow from Estonia, and from other Eastern and Central European countries, to Western Europe is called East-West migration. Although the opportunity to study, work and live abroad has several positive aspects the increasing emigration raises concerns for politicians and researchers in the countries of origin. As younger working age people have traditionally been more active in emigrating the main problems that emigration may cause for origin countries are brain drain, brain waste and shortage of labour. Therefore, this dissertation seeks answers to the following questions: what has been the extent of emigration from Estonia, how has Estonia's accession to the European Union changed emigration, who are the emigrants, do they leave for good or are there also temporary migrants and if so, then what affects return migration? As Finland has been overwhelmingly the most favourite destination country for Estonian emigrants, this dissertation studies more thoroughly Estonian emigrants in Finland, their migration patterns, their integration into Finnish society, remaining ties with Estonia and possible return migration intentions.

The poor quality of migration data worldwide complicates studies on international migration. Problems arise from the facts that countries often use different methods in recording migration data, emigrants often do not register their departure from the origin country and the increase of temporary migration has made defining who is a migrant and who is not more complicated. Therefore, in order to answer the questions raised in this dissertation both migration statistics and survey data, quantitative and qualitative methods have been used. The results of the dissertation contribute to the study of Estonian migration processes as well as to the literature on East-West migration.