Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Liit aastatel 1985–1991

Abstract

Aastaid 1985–1991 võib lugeda EEKB(K)L-i tegevuses murrangulisteks. Selle tingisid ennekõike muutuvad ühiskondlikud ja riiklikud olud. Laguneva Nõukogude Liidu olukord võimaldas tasapisi põranda alt välja tulla ja saabuv vabadus lähendas EEKB(K)L–i ühiskonnaga, kuna kõik varasemalt keelatu tundus inimestele uus ja huvitav ning ühiskond oli altilt valmis vastu võtma kõike uut ja teistsugust. Võrreldes eelneva ajaga avanesid uued võimalused tegeleda misjonitööga ja arendada liidu töövaldkondi. EEKB(K)L-i egiidi all moodustusid mitmed vestlus- ja töögrupid, kus lisaks religioossetele teemadele käsitleti ka ilmalikke ja elulisi teemasid. Seetõttu liitusid nende gruppidega ja seeläbi ka EEKB(K)L-i tegevusega noored, kellel varasem religioosne taust puudus. Soodsa pinnase lõid erinevad humanitaarabi jagamise aktsioonid, tänu millele jõudsid EEKB(K)L-i infovälja ka religioonikauged Eesti inimesed. Hoolimata soodsatest tingimustest ja tehtud pingutustest, ei avaldanud tehtud töö pikemas perspektiivis väga suurt arvulist tulemit. Kuigi läbi erinevate tegevuste jõudis EEKB(K)L–i mõjusfääri väga palju inimesi, ei suudetud neist enamikku lõplikult koguduste tööga siduda. Misjonitöös tajuti kogu perioodi lõikes vajaka jäämisi. Probleemi küll teadvustati ja sellega üritati tegeleda, aga lõpliku lahenduseni, kuidas tekkinud nö. usubuumi ära kasutada, ei jõutudki. Oldi kõhkleval seisukohal, millisele ealisele ja ühiskondlikule grupile misjonitegevuses keskenduda. Samal ajal tegeldi oma identiteedi mõtestamisega, et see muutuvates oludes kohandada nii, et senine enesemõistmine kaduma ei läheks. Vaadates numbreid, siis suurkirikute – eriti luteri kiriku – liitujate numbrid kasvasid kiiremini kui EEKB(K)L–i omad. Üheks põhjuseks võib siin olla see, et erinevalt näiteks luteri kirikust jäi EEKB(K)L teadlikult tagasihoidlikuks avalikus poliitilises diskussioonis osalejaks. Suurematest organisatsioonidest olid mõningad kokkupuuted ainult muinsuskaitseliikumisega. Poliitilise tagasihoidlikkuse põhjuseks võib siinkirjutaja arvates olla n.ö alalhoiuinstinkt, kuna peale aastaid riigi poolseid repressioone oldi harjutud jääma ühiskondlikest ettevõtmistest kõrvale, ent sama tähtis oli ka arusaam, et uskliku inimese jaoks polegi ilmalikes asjades osalemine tingimata vajalik. See tõdemus kehtis mõningate eranditega ja ka kogu liidu tasandil anti siiski suhteliselt suur ja võibolla ka mitteteadlik panus inimeste meelsuse kujundamisse. Käsi inimestele ühiskondlikes organisatsioonides osalemisele ette ei pandud, ent tähtis oli oma ususõnumi levitamine ja selle kaudu ühiskonna uuendamine. Paljud poliitiliselt aktiivsed inimesed leidsid tee EEKB(K)L–i vestlusringidesse, populaarsed olid kontserdid, mille külastajateks olid ka inimesed väljastpoolt koguduste ringi, kes said sellistelt vaimuliku alatooniga kontsertidelt või koosviibimistelt teatud üheshingmise kogemuse, mis realiseerus rahvuslikuks mõtlemiseks väljaspool EEKB(K)L-i. 44 Suhteid riigiga iseloomustab kogu ülemineku perioodi jooksul mõõdukas ettevaatlikkus. Vahekord riigiga oli aja jooksul sisse töötatud, piirid olid paika pandud ja nendest kumbki pool enamasti üle ei astunud. Kõik teemad, kus oli võimalus riigi ja sealt tulenevate sanktsioonidega põrkuda, arutati juhatuse koosolekutel läbi ja pigem mindi ettevaatlikumate lahenduste teed. Usuasjade volinikuga hoiti häid suhteid. Kuigi poliitikaga EEKB(K)L väga ei tegelenud, hoiti poliitilistel protsessidel tähelepanelikult silma peal ja kui asi puudutas usuelu, üritati operatiivselt reageerida. Alati, kui olukord tundus olevat soodne, anti sisse mõni taotlus või palve soodsamate tingimuste saamiseks. Huvitavaks võib lugeda seda, et 1945. aastal jõuga kokku liidetud Eesti EKB liit peale taasiseseisvumist Moskvast ei lagunenud. Põhjuseid võib otsida organisatsioonisisesest asjaajamisest ja dünaamikast. Autori arvates on peamiseks põhjuseks see, et vaatamata mitmetele maailmavaatelistele ja fundamentaalsetele erinevustele õnnestus erinevate uskkondade koos eksisteerimine tänu süsteemsele igapäevatööle. Korrapäraselt ja süsteemselt tegeldi probleemidega nii erinevate organisatsiooni sektsioonide kui ka inimeste vahel. Kõikide ette tulnud konfliktidega tegeldi operatiivselt ja võimalikult põhjalikult. See lõi olukorra, kus probleemid ja kitsaskohad olid fookuse all. Kuna organisatsiooni liidrid külastasid tihti ka kogudusi, siis ei saanud ükski kogudus tunda ennast päris üksi jäetuna – kõigi muredega vähemalt üritati tegeleda. Ainukesed probleemid olid vene regiooniga ja see tipneski nende osalise iseseisvumisega. Probleemid vene regiooniga paneks autor tegelikult lihtsalt erinevate suhtlemismallide ja temperamendi arvele, kuna arusaamatused olid pigem emotsionaalset laadi, mitte institutsioonilised. Järjest taastati käsitletaval perioodil ka oma töövaldkondasid. Aktiivsed oldi kõigis ettevõetud valdkondades, aga võib-olla kõige suuremat edu saavutati meedia- ja kirjastustöös, eriti kui arvestada lähtepunkti, et nõukogude ajal pidi suure osa materjalist tootma põranda all. Seda hinnatavamad on EEKB(K)L–i saavutused ja järjepidevus, et välja suudeti anda üsnagi suur kogust kirjasõna ning lõpuks siseneti isegi telemeedia maastikule. Nagu ka teistes tegevusvaldkondades, oldi ka siin äärmiselt põhjalikud. Ilmuv žurnalistika analüüsiti alati läbi, samuti oldi oma väljaannete suhtes väga kriitilised. Kontrolli all üritati hoida raamatute väljaandmist, st. kontrolliti, et inimesed, kes raamatute tõlkimise või väljaandmisega tegelesid, oleksid piisavate teadmistega. Kõik see lõi olukorra, kus suudeti välja anda nii sisult kui ka vormilt hea tasemega kirjandust ja ajakirjandust. Edukas kirjastamis- ning meediatöö oli tihedalt seotud ka teise igapäevase töövaldkonna – välissuhetega. Head suhted välismaailmaga, arvukad väliskülalised ja mõtestatud välislähetused võimaldasid saada hulgaliselt kontakte, mis omakorda realiseerusid vajalikuks materiaalseks ja oskusteabe alaseks abiks, mille baasil sai tegeleda kuulutus-, kirjastus- ja meediatööga. Samuti avaldus välissuhete rohkus ja intensiivsus pea kõigis EEKB(K)L–i sektorite töös. Ka 45 sotsiaaltöösektor ja sealt välja kasvanud Sõbra käsi said tekkida ja edukalt eksisteerida vaid ainult tänu edukatest välissuhetest alguse saanud humanitaarabi saabumisele Eestisse. Teiste vabakirikute seas on EEKB(K)L silma paistnud sooviga anda oma töötegijatele hea haridus. Vundament iseseisvas Eestis hariduse andmisele laoti 1980. aastate lõpus. Inimeste koolitamisega tegeleti jooksvalt ja samuti üritati pöörata tähelepanu sellele, et inimesed, kes töötasid kogudustes vastutavatel kohtadel, oleksid nõuetekohaselt haritud ja vajalike teadmistega. Üks suuremaid projekte oli oma seminari taasavamine 1989. aastal. Tänu põhjalikkusele ja süsteemsusele õnnestus EEKB(K)L-il taastada pea kõik ennesõjaaegsed töövaldkonnad. Näib, et kõige tagasihoidlikumad saavutused olid misjonitöö vallas, Kiirelt muutuvad poliitilised olud ja ühiskondliku diskussiooni järjekindel mitmekesistumine viisid iseseisvuse taastamise järel inimeste fookuse mujale. Ühiskondlikud ja poliitilised organisatsioonid osutusid usulistest populaarsemateks, ent oma sõnumi levitamisega ja murranguaegadel taastatud töövaldkondade arendamisega tegeles EEKBKL iseseisvuse taastamise järel järjekindlalt edasi.