Communication of alcohol consumption practices and situational abstinence as a basis of prevention: a study of Estonian adolescents

Abstract

Eesti teismeliste alkoholitarvitamine on ühiskonnas olnud pakiline teema, eriti 2012. aastal, mil 93% 15-aastastest noortest oli vähemalt korra elus alkoholi tarvitanud, 13-aastastest oli vastav number 75% ning 11-aastastest 41% (Aasvee & Minossenko, 2011). Eesti teismelised usuvad, et peavad alkoholi proovimisega alustama enne 14-aastaseks saamist ning hiljemalt 9. klassi lõpupidu on tärmin, mil alkoholi proovida ning purju joomist katsetada, et astuda täiskasvanuellu eneseteadliku ja kompetentse alkoholitarvitajana (Parder, 2011).

WHO peab teismeliste alkoholitarvitamist probleemiks ning on koostanud teadusliku ülevaate alkoholitarvitamise kahjude vähendamise ja ennetusstrateegiate kohta, rõhutades näiteks kättesaadavuse piiramise vajadust (WHO, 2009). Erinevad keelavad strateegiad aga isoleerivad, marginaliseerivad või suruvad alla praktikat ennast või praktika elluviijaid ilma, et keskendutaks küsimusele, mis põhjusel selline praktika eksisteerib või tema elluviijatele oluline on. Teismeliste puhul jäävad seetõttu varju põhjused, miks on alkoholi tarvitamine neile oluline, mis rolli see nende elus mängib, miks see on nende pidudel tähtis element ja miks nad sellistel pidudel üldse osalevad.

Seetõttu on antud doktoritöö eesmärk mõista teismeliste alkoholitarvitamist ja sellega seotud praktikaid, eriti teismeliste pidusid, nende rolli ja tähendust Eesti teismeliste jaoks ning vaadelda võimalusi praktikate ja nende kommunikatsiooni mõjutamiseks. Oma doktoritöös pakun välja kontekstipõhise alkoholist hoidumise mõiste, mis viitab käitumisele, kus teatud kontekstides ei tarvitata alkoholi või tarvitatakse seda kaaslastest palju vähem, samal ajal teistes kontekstides alkoholi siiski tarvitades. Praktilistest tulemustest selgub, et Eesti teismeliste seas eksisteerib mittejoomise ja olukorrapõhise hoidumise kultuur, mistõttu võiks ennetusprogrammide ja lähenemiste väljatöötamisel sellele suuremat rõhku panema, eriti kahjude vähendamise lähenemiste raames.

Adolescents’ alcohol use, the questions on how to prevent underage drinking and how to address the issue have been the focus of many researchers. These have also formed a hot topic in Estonian society (e.g. Inselberg, 2012; Klaus, 2011; Leppik, 2013; Oks, 2012), peaking in 2012, when Estonia stood out for its high alcohol consumption, which was almost 12 litres per capita aged 15 and over (Orro, Martens, Lepane, Josing, & Reiman, 2014). Actions regarding adolescent alcohol prevention have focused on highlighting the risks and hazards of underage alcohol consumption. Estonian adolescents, however, seek ways to minimise the risks and hazards without giving up drinking alcohol (Parder, 2011). So far the approaches to alcohol consumption have been analysed from the perspectives of the socio-psychological approach, focusing on individual agents, or the sociological-cultural approach, focusing on structural constraints. The practice theory approach integrates the duality of agent and structure by focusing on practices as entities that are performed by individual agents as carriers of practices. In this thesis, I approach alcohol consumption and abstinence as variants of the performance of partying as cultural practice as entity. Situational abstinence is one way of performing the partying practice. Since it is methodologically and ethically challenging to observe actual practices, I relied on adolescents' shared narratives to access practices. As the main theoretical and empirical contribution, I offer the concept of situational abstinence as the performance of a partying practice that has good potential in practical prevention programmes. The main results suggest there is a culture of non-drinking and situational abstinence and more emphasis should be placed on non-drinking and situational abstinence stories