Suvise piirkiiruse tõstmata jätmine kui liikluspraktikate muutmise vahend

Abstract

Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk oli uurida, milline on suvise piirkiiruse tõstmata jätmise kui liikluskultuuri parandava meetme tõlgendus asjaosaliste seas ja kuidas see asetub tänaste sõidupraktikate konteksti. Asjaosalistena käsitlesin otsuse vastuvõtjaid, vahendatud kommunikatsioonis sõnavõtnuid ja probleemsesse sihtrühma – 25-30- aastased mehed – kuuluvaid sõidukijuhte. Töö väljundiks on soovitused, mida liiklusregulatsioonide kommunikatsioonis silmas pidada. Eesmärgi täitmiseks kasutasin seminaritöö raames tehtud ekspertintervjuusid, suvise piirkiiruse tõstmata jätmist arutava istungi protokolli, otsusest teavitavat pressiteadet ja antud töö raames tehtud vahendatud kommunikatsiooni analüüsi, kolme autojuhiga tehtud semi-struktureeritud intervjuusid ning juhtidega läbiviidud vaatlust. Ekspertintervjuudega püüdsin välja selgitada, millised on ekspertide arusaamad täna Eesti liikluskultuuri kujundavatest teguritest ja selle parandamise vahenditest ning milline tähendus on seejuures suvise piirkiiruse tõstmata jätmise otsusel ja selle kommunikatsioonil. Istungi protokoll ja pressiteade võimaldasid hinnata objektiivset otsustamisprotsessi ja otsuse reaalset kommunikatsiooni. Selgus, et liikluskultuuri nähakse tervikuna, kus käitumist kujundavad nii materiaalne ruum, juhtide tähendused, kui ka kompetentsid. Liiklusprobleemide lahendamisel peetakse vajalikuks rakendada mitmeid erinevate praktikaelementide ümberkujundamisele suunatud meetmeid korraga. Suvise piirkiiruse tõstmata jätmist nähakse seejuures kui kiiret ja ressursse mittenõudvat lahendust, mis muudab liikluse ühtlasemaks ja parandab liikluskultuuri kompetentside tasandil. Kommunikatsioonis jäi aga kõlama otsuse seos kiiruse ületamise ohjeldamisega. Kasutades kvalitatiivset sisuanalüüsi, uurisin ka, kuidas tõlgendatakse otsust vahendatud kommunikatsioonis (ajakirjanduslikud artiklid ja netikommentaarid). Vahendatud kommunikatsioonis omistati otsusele piirav-sanktsioneeriv tähendus. Kui otsuse pooldajad nägid suvise piirkiiruse tõstmata jätmisel kasu juhtide kompetentside parandamisel, siis vastased kahtlesid, et otsus suudab seda eesmärki täita, sest takistuseks on teised liikluspraktika elemendid. Tulenevalt sellest, et otsuse kasu oli küsitav ja selle ametlikul kommunikatsioonil puudusid otsusega ammendavad põhjuslikud seosed, mis oleksid arvamuse ümber kujundanud, omistati vahendatud kommunikatsioonis suvise piirkiiruse tõstmata jätmisele sisutu lahenduse tähendus, kaheldes otsustajate kompetentsides tegelikke liiklusprobleeme märgata ja neile sobiv lahendus leida või seostati otsus ametnike varjatud huvidega. Ka probleemse sihtrühma seas langes otsuse tõlgendus paljuski kokku sellega, mida arvasid otsuse kriitikud vahendatud kommunikatsioonis. Vahendatud kommunikatsioonil oli probleemse sihtrühma arusaamu võimendab või koguni ümberlükkav jõud ja seda kaalukausiga otsuse kriitikute poole. Ka probleemse sihtrühma liikluskäitumine praktilisel tasandil oli kooskõlas selle arusaamadega liiklusohutusest. Ometi ei suhestunud praktiline käitumine suvise piirkiiruse tõstmata jätmise otsusega. Tegelik käitumine oli suhestatud ennekõike kontekstiliste ja sisemiste teguritega ja normidega vaid kontrolli mõjuväljas. Sõidukiirus oli pea igas olukorras lubatust suurem, kuid seejuures teadvustatud vaid kontrolli korral. Nii nagu diskursiivsel, taotleti ka praktilisel tasandil ühtlase liiklemise nimel personaalset maanteeruumi. Suvise piirkiiruse tõstmata jätmise kommunikatsioon oli paljuski normidepõhine, jättes arvestamata, et liiklus on terviksüsteem, kus käitumine ei sõltu vaid indiviidist, vaid ka teistest teguritest, sh materiaalsest ruumist. Selline ühekülgne kommunikatsioon ei suhestunud seetõttu hästi ka probleemse sihtrühma liiklusarusaamadega, takistades soovitud muutust tähenduste tasandil. Otsuste positiivse tõlgenduse ja juhtide tähenduste muutmise seisukohast võib liikluskorraldajatele soovitada heita regulatsioonide kommunikatsioonis kõrvale normidepõhine esitlusviis ja keskenduda kontekstile. Samuti on oluline lähtuda kontekstist ka liiklushariduses. Edaspidistes uuringutes tasuks teema ammendamiseks võrrelda liiklusarusaamu, - käitumist ja otsuse tõlgendust erinevate sihtrühmade seas või soopõhiselt.