Ajateenistuse olemasolu seletavad tunnused riikides

Abstract

Bakalaureuse töö eesmärk oli seletada ajateenistuse olemasolu riigis läbi konkreetsete tunnuste. Ajateenistus on olemuslikult isikuvabadusi piirav poliitika, mida riigid kasutavad oma relvajõudude isikukoosseisu tagamiseks. Kuivõrd on täheldatud, et külma sõja lõpp tõi kaasa laialdasema liberaalsete väärtuste, sealhulgas isikuvabaduste kõrgema väärtustamise, on küsitav, miks tänapäeval riigid ajateenistust jätkuvalt kasutavad. Töös uuriti, kuivõrd seletavad riigi julgeolekuolukord, isikuvabaduste väärtustamise tase ning majandusliku heaolu tase ajateenistuse olemasolu riigis. Tunnuste ja ajateenistuse seose uurimiseks võeti andmeid Center for Systemic Peace’i 1946-2018 suurte poliitiliste konfliktide episoodide andmestikust, European Value Survey ja World Value Survey (EVS/WVS) ühisest 2017-2022. aasta küsitlusuuringu andmestikust, Freedom House’i 2018. aasta raportist ning Maailmapanga 2017. aasta andmepangast. Andmeid uuriti logistilise regressioonanalüüsi teel andmeanalüüsiprogrammis R. Töös selgus, et riigi välisjulgeoleku halvenedes tõuseb ajateenistuse olemasolu tõenäosus riigis juhul, kui riigi üldine heaolu on teatud keskmisel või kõrgemal tasemel. Kuivõrd töös leiti, et isikuvabaduste väärtustamine ja majanduslik heaolu on omavahel tihedalt seotud, ei olnud võimalik eristada, kas üldise heaolu efekti puhul oli mõjuvaks faktoriks just majanduslik heaolu või hoopis isikuvabaduste väärtustamine. Töö tulemustest on võimalik järeldada, et riigi julgeolek ja üldisem heaolu on positiivselt seotud ajateenistuse olemasoluga riigis.