Proovivõtu efektiivsus ja DNA eralduse saagis kohtuekspertiisialaste DNA analüüside puhul

Abstract

DNA analüüsi üks olulisemaid etappe on bioloogilise materjali kogumine sündmuskohalt või objektidelt. Proovide võtmiseks kasutatakse erinevaid meetodeid, kuid puudub üldaktsepteeritud metoodika nende efektiivsuse hindamiseks. Proovivõtu meetodite uurimisel on kasutatud kontaktjälgi ning vere- ja süljeproove. Neil juhtudel pole täpselt teada uuritavale pinnale jäetud rakkude arv. Täpset rakkude lugemist võimaldab FACSi kasutamine. Kindla rakkude arvuga uuritava materjali genereerimine võimaldab usaldusväärselt hinnata teoreetilist jäljes olevat DNA kogust ja seeläbi saab määrata proovi võtmise efektiivsust. Käesolevas töös luuakse kaks mudelsüsteemi erinevate proovivõtu meetodite testimiseks ja uuritakse, milline on proovivõtu efektiivsus ja saagis, kasutades kolme tampooni, kahte teibi ja väljalõikemeetodit. Lisaks võrreldakse, kas mudelsüsteemis saadud tulemused langevad kokku kontaktjälgede võtmisel saadud tulemustega. Töö tulemusena selgus, et mudelsüsteem plastikul sobis tampoonimeetodite efektiivsuse hindamiseks, kuid ei sobinud teibimeetoditele. Mudelsüsteem riidel ei sobinud tampoonimeetodite ega teipide efektiivsuse hindamiseks.