Noorte tubakatoodete tarvitamise praktikad ja soovitused nende muutmiseks

Abstract

Rahvatervisepoliitika kujundamise üks väljakutseid on elanikkonna ebatervislikud eluviisid ja neist põhjustatud terviseprobleemid. Tervist ohustav käitumine väljendub näiteks tubakatoodete tarvitamises. Eelmisel aastal valmis Eestis „Tubakapoliitika roheline raamat“, mis teeb valitsusele ettepanekuid, kuidas tubakatoodete tarvitamist vähendada. Sealjuures keskenduvad ettepanekud just noortele. Üldjoontes on sotsiaalsete probleemide lahendamiseks kaks suunda. Üks võimalus on püüda mõjutada indiviidide käitumist teavituslike tegevustega, nagu näiteks sotsiaalkampaaniad ja nõustamine. Sellele alternatiivne lähenemine rõhutab vajadusele ümber kujundada laiemat sotsiaalset keskkonda, sealjuures infrastruktuuri. Viimati nimetatud mõttesuunast lähtub ka käesolev magistritöö. Täpsemalt on antud töö eesmärk uurida 16–19-aastaste koolinoorte tubakatoodete tarvitamise praktikaid ning seejärel välja töötada soovitused, kuidas nende kasutamist vähendada. Kuivõrd rohelises raamatus on juba mitmeid ettepanekuid, on selle töö sihiks pakkuda olemasolevatele ideedele lisamõtteid. Et analüüsida koolinoorte tubakatoodete tarvitamise praktikaid, otsin vastuseid küsimustele, millised on tarvitamisega seotud praktikad, mida õpilased kaasnevatest terviseriskidest arvavad ja millised tegurid noorte endi hinnangul võiksid mõjutada neid kasutamist maha jätma. Vastuste leidmiseks kasutan fookusgrupi intervjuud ja osalusvaatlust. Uurimisküsimustele vastamisel on abiks juba olemasolev statistika koolinoorte tervisekäitumisest. Uuringust selgus, et kuigi seadusega kehtestatud piirangud on kaasa aidanud suitsuvaba keskkonna kujundamisele, on raskem mõjutada sotsiaalset võrgustikku, mis alaealistele tubakatooteid kättesaadavaks teeb. Samuti on noored osavad tubakatoodete hankimiseks läbirääkimisi pidama ja vajadusel ka võõraid ostma veenma. Kool on üks oluline sotsiaalne keskkond noorte elus, mis tubakatoodete tarvitamist, eriti suitsetamist pärsib. Seda eelkõige koolipersonali järelevalve tõttu. Huuletubakat võib vaadelda tootearendusena, mille tarvitamine on alaealistele kergem ja mugavam, sest selle tegemine paistab vähem silma kui suitsetamine. Käesolevast uurimusest selgus, et tubakatoodete tarvitamine moodustab praktikate kimpe ja komplekse selliste tegevustega nagu puhkamine ja sotsiaalne interaktsioon, aga ka pidutsemise, alkoholi tarvitamise ja sõpradega koosolemisega. Tubakatoodetele omistatakse nii positiivseid kui negatiivseid tähendusi. Positiivsed mõtted seostuvad sotsiaalse interaktsiooniga – sõpradega, vaba ajaga, puhkamisega, lõõgastumisega jne. Negatiivsed tähendused on seotud haigustega ja surmaga. Noorte head teadmised tubakatoodete tarvitamise kahjulikkusest ei kajastu nende käitumises, mis viitab väärtuste ja tegude lõhele. Uurimus kinnitas, et tubakatoodete tarvitamine on väga sotsiaalne tegevus. Sageli määrab sõprusseltskond ka konkreetse toote valiku. Kuigi vanemad ja koolipersonal räägivad noortele tarvitamise kahjulikkusest, ei võeta seda väga tõsiselt. Noorte hinnangul ei ole täiskasvanutel piisavalt veenvaid ja asjatundlikke argumente – ennast peetakse selles valdkonnas tihtipeale suuremaks spetsialistiks. Terviseriskid paistavad kaugete muredena, sest noortel endil, ega nende sõpradel veel isiklikke tervisekaebusi pole. Seetõttu ei kiirustata mahajätmisele ka tõsiselt mõtlema. Spordiga tegelejad seostavad tubakatoodete tarvitamist oma füüsilise enesetundega rohkem, mistõttu eelistavad suitsetamisele alternatiivseid tubakatooteid, mis on nende hinnangul vähemkahjulikud (huuletubakas) või mida tarvitatakse harvemini (vesipiip). Uurimistööle tuginevad lahendused keskenduvad laias laastus soovimatu praktika tõkestamisele ning praktika ja praktika komplekside ümberkujundamisele. Praktika tõkestamine tähendab keskkonna kujundamist, mis soodustaks vastupraktikate teket. Sel viisil jääb soovimatuks praktikaks vähem aega. Uurimusest selgus, et paljud noored on suitsetamise maha jätnud sportimise tõttu. Seega on kehalisel aktiivsusel tähtis roll soovimatu praktika tõkestamisel. Samuti tuleks paralleelselt töötada praktikate tähendustega, näiteks kehalise aktiivsuse kui sotsiaalse normi kuvandi loomisega, mis innustaks lapsi ja noori spordiga tegelema. Muutuste esilekutsumiseks tuleks kaaluda ka praktikate komplekside ümberkujundamisele suunatud tegevusi, näiteks õpilaste puhkamise ja koosolemise toetamist viisil, et see ei seostuks nii tihti suitsetamise või teiste tubakatoodete tarvitamisega. Kuivõrd paljud lapsed proovivad esimest korda suitsu juba enne 12-aastaseks saamist, on sellele vanuserühmale vaja suurt tähelepanu osutada. Seega võiks just noorema sihtgrupi praktikatepõhine uurimine olla heaks jätkuks käesolevale tööle.