Euroopa Liidu normatiivne võim tehisintellekti temaatikas Aafrika Liidu suunal, selle väljakutsed ja kontseptsioonid

Abstract

Uurimistöö põhineb EL Mannersi (2002) normatiivse võimu teoorial, mis pärineb Nye (1990) pehme jõu teooriale. Mannersi teooria operatsionaliseerimiseks kasutati Niemann & de Wekker (2010) normatiivse võimu dimensioone. Magistritöö eesmärgiks on välja selgitada, millised on kesksed normid, mida EL oma tehisintellekti temaatikas kasutab, ning kas ja kuidas ta neid edendab AL ja Aafrika riikide suunal. Uurimismeetodina kasutati kvalitatiivset sisuanalüüsi, kuna normide üle kandumine on kvalitatiivne protsess. Andmetest üks osa moodustas EL tehisintellektiga seotud dokumendid, mis avaldatud perioodil 2018-2022. Teise osa, EL dokumendid, mis AL, Aafrika regiooni tehisintellektialast koostööd käsitlevad. Kolmanda osa AL, kuid ka Aafrika regiooni, ning teatud Aafrika riikide dokumendid, mis olid avaldatud perioodil 2018-2022 ja juhtivpoliitikute kõned perioodil 2018-2023, et analüüsida meedia ja poliitilisse diskursuse toimumist. Andmeanalüüsiks loodi kooditabel, mis koostati lähtuvalt Manners’i (2002) normatiivse võimu teooriast, ning Niemann’i & De Wekker’i (2010) normatiivse võimu dimensioonidest. Analüüsi tulemususeks oli tuvastatud EL normatiivne kavatsuse olemasolu ja osaliselt normatiivse protsessi olemasolu, kuid normatiivse mõju olemasolu ei tuvastatud, kuna ÜRO organisatsioonide normatiivne mõju on AL-ile ja Aafrika riikidele on olemas, ning järgitakse asukohariigi vajadusi seoses tehisintellekti arendamisega. Teema on aktuaalne ja vajab kindlasti edasiuurimist, kui tehisintellekti regulatsioon on rakendunud. Sel puhul saab teoreetilise raamistiku põhineda Brüsseli efekti teoorial, millega regulatsiooni rakendamise mõju saab analüüsida, kas see on toimunud de facto, kus ettevõtted kohandavad enda toodet või teenust ülemaailmsel turul EL regulatsioonidele ja eeskirjadele vastavaks. De jure Brüsseli efekt on otseselt seotud de facto Brüsseli efektiga, sest ettevõtted, mis on kohandanud enda rahvusvahelist äritegevust vastavalt EL regulatsioonidele, teevad oma koduriigis lobitööd, et nende seadusandlusse jõuaksid EL-ile sarnased määrused (Bradford, 2020).