Milline näituse keskkond soosib lapse ja vanema vahelist mitmekesist õppimist toetavat vestlust?

Abstract

Muuseumid ja teaduskeskused pakuvad unikaalse võimaluse uurida vanema ja lapse vahelisi vestluslike interaktsioone, aidates mõista kuidas lapsed õpivad nii teaduslikku informatsiooni kui üldisemalt teadusliku mõtlemise oskusi igapäevastes tingimustes. Vanema rikkalikud ja üksikasjalikud vestlused, mis kaasavad lapse ühisesse vestlusesse, soodustavad laste õppimist ja hilisemat mäletamist. Töö eesmärk on uurida näituse disainist tulenevaid varieeruvusi lapse-vanema vahelistes vestluslikes muutujates nagu avatud küsimused, vastused neile, seletused ning seoste ja võrdluste loomine. Samuti, millised neist ennustavad lapse suuremat kontseptuaalset kaasatust näitusega. Võrreldakse ’käed külge’ näituse keskkonda, mis pakub rohkelt võimalusi eksponaatidega interakteerumiseks ja ’klassikalist’ näituse keskkonda, mis julgustab pigem vaatlust ja reflekteerimist. Uuringus osales 31 lapse-vanema paari (13 tüdrukut, 18 poissi, vanuses 7 – 10 a). Lapse rinnale kinnitati GoPro HERO 5 kaamera, millega koguti audio- ja videosalvestus pere näituse külastusest. Lapse-vanema vestlused kodeeriti vestluslike muutujate alusel. ’Klassikalises’ näituse keskkonnas kasutasid vanemad sagedamini kõiki vestluslike muutujaid võrreldes ’käed külge’ näitusega, samuti üksikasjaliku vestluse elemente, kuid ühise vestluse proportsioon ei erinenud võrreldavates kontekstides. Laste kontseptuaalse kaasatuse kõige tugevamaks ennustajaks mõlemas näituse keskkonnas oli vanemate vastuste sagedus lapse avatud küsimustele. ’Käed külge’ näitusel vähenes laste kaasatus, mida rohkem vanemad kasutasid seletusi. Arutletakse eksponaatide interaktiivsete joonte ja külastaja kognitiivse ülekoormamise kui võimalike õppimise vestlust pidurdavate tegurite üle.