Литературная репутация писателя-беллетриста: Н. Д. Ахшарумов в 1850–1880-е годы

Abstract

Käesoleva väitekirja eesmärk oli Nikolai Ahšarumovi (1829-1893) kirjandusliku reputatsiooni analüüsimine selle dünaamikas, mida defineerisid nii sotsiokultuurilised tegurid kui ka ajastu sotsiaalne nõudlus. Ahšarumov oli Fjodor Dostojevski, Lev Tolstoi, Ivan Gontšarovi ja Aleksei Pisemski kaasaegne, jäljendades nende töid („Teisik”, „Võõras nimi”, „Modell“, „Mandariin“, „Lahtised otsad“), ning Nikolai Tšernõševski, Nikolai Dobroljubovi oponent, kelle utilitaristlike kontseptsioonidega ta vaidles oma kriitilistes artiklites („Kunsti orjastamisest“, artikliteseeria kogumikule „Kevad“ ja ajakirjadele „Ülemaailmne töö“ ning „Kaunite kunstide teataja“).

Erilist tähelepanu pööratakse piirnevatele kontekstidele: malele, õigusteadusele, kunstiteadusele ja ajastu kirjanduselule endale – ajakirjaäri organiseerimisele ja valgustuslikule tegevusele. Olles kogu elu kirjandusringkondadest kõrvale jäänud, sünteesis Ahšarumov oma belletristikas erinevaid kunstilise ja teadusliku teadmise sfääre. Ahšarumovi belletristika ja kriitika moodustavad keerulise ideoloogilise terviku: ilukirjanduslikud tekstid jätkavad reeglina tema publitsistlikke teese.

Töös püstitatakse hüpotees, mille kohaselt püüdis kirjanik elu jooksul luua oma teostele ilukirjanduslikku kommentaari, metaromaani, mille süžee lubaks tal formuleerida isiklikku kirjanduslikku positsiooni ja anda üldine iseloomustus tema poolt uuritava perioodi kirjandusruumile. Selles suhtes asetub suurem osa tema teostest ühte ritta, mis märgistab kirjaniku enesetunnetust kirjandusruumis, viies „kirjandusliku kangelase käitumise mudeli autori tasemele“. Sellegipoolest tunnistati tema teoste formaalne külg kaasaegsete poolt ühehäälselt mitterahuldavaks. Peale mitut eksperimentaalset katset pöördub kirjanik triviaalsete detektiivi- ja seltskonnajutustuste ning lastekirjanduse poole, mis ei eelda eksperimenti ja eksisteerivad kitsastes kultuuriraamides, ning peale surma suhtutakse temasse kui Dostojevski epigooni, kes ei ole võimeline iseseisvalt midagi uut ütlema.

Nagu näidatakse väitekirjas, peitub sellises tulemuses oma seaduspärasus. Kuna kultuurimälu ressursid on piiratud, siis „vabaneb“ ta „üleliigsetest“ nimedest ja perekonnanimedest: teisikud ja epigoonid ei ole kirjanduse sünkroonsuse jaoks vajalikud ning diakroonias huvitavad nad rohkem uurijaid, kes tegelevad kirjanduse evolutsiooni jäänukite ja tupiksuundade uurimisega, mitte kirjanduslike reputatsioonide rehabiliteerimisega. Kuid ilma teise- ja kolmandajärgulisi kirjanikke uurimata ei ole ajaloolis-kirjanduslikku protsessi võimalik mõista. Käesolevas töös näidatakse N. Ahšarumovi näitel ühte võimalikku vene belletristika uurimissuunda – kirjaniku-belletristi kirjatööde pragmaatika uurimist.

The aim of the thesis is characterisation of the literary reputation of Nikolai Akhsharumov (1820–1893) in its dynamic development determined by both the sociocultural factors and the social needs of the era. Akhsharumov is a contemporary of Fyodor Dostoevsky, Leo Tolstoy, Ivan Goncharov and Alexey Pisemsky whose works he emulated (The Double, The Alien Name, The Model, The Mandarin, Nobody Was Any the Wiser) and an opponent of Nikolay Chernyshevsky and Nikolay Dobrolyubov whose utilitarian conceptions he disputed in his critical articles (“The Enslavement of Art”, a series of articles in the collection Spring and in the journals Vsemirnyi trud and Vestnik izyashchnykh iskusstv).

He paid special attention to related contexts: chess, jurisprudence, art research and, particularly, literary life of the epoch – organisation of publishing of journals and educational projects. Avoiding the literary circles for his whole life, Akhsharumov synthesised various forms of artistic and scientific knowledge in his fiction. Akhsharumov’s fiction and criticism form a complex ideological unity. As a rule, his artistic texts follow the texts of literary criticism.

The thesis poses a hypothesis according to which, throughout his life, the writer attempted to create an artistic commentary to his critical works, a meta-novel the plot of which allowed him to formulate his own literary position and provide a general characterisation of the literary space of the period he studied. In this perspective, most of his works form a single vector that demarcates the self-awareness of the writer in the literary field and brings the model of the character’s behaviour to the level of the author himself. Nonetheless, his contemporaries unanimously considered the formal side of his works unsatisfactory. After several experimental attempts, the writer turns to trivial detective stories and children’s literature which do not require experimenting and exist in the framework of a narrow-context culture. After his death he is regarded as an epigone by Dostoevsky not capable of saying anything new independently.

As the thesis shows, there is a regularity in this kind of result. As the cultural memory has limited capacity, it gets rid of ‘excessive’ names: doubles and epigones are not necessary for literary synchronicity. Even diachronically, they are of greater interest for researchers who engage in studying relics and dead ends of literary evolution rather than in rehabilitating literary reputations. However, it is impossible to comprehend the historical literary process without studying second- and third-rate writers. The present thesis employs the case of N. Akhsharumov to demonstrate that one of the possible areas of research in Russian fiction is studying the pragmatics of the creation of a mass-fiction writer’s work.