Foto- ja skeeminägude tajumise seosed depressiooni ja ärevuse sümptomitega

Abstract

Käesoleva uurimistöö eesmärk oli uurida näos esinevate emotsioonide eeltähelepanulist ja tähelepanulist tajumist ning depressiooni ja ärevuse sümptomite mõju nägude töötlusele. Lisaks uuriti, kas reaalsete inimeste näopiltide ja skemaatiliste nägude töötlus erineb. Eesmärgi saavutamiseks mõõdeti katseisikutel EEG abil ERP-d (P1, N170, P3b), depressiivsuse ja ärevuse tase tuvastati EEK-2 (Emotsionaalse enesetunde küsimustik, Aluoja jt, 1999) ja DÄSS (Depressiooni, ärevuse ja stressi skaala, Lovibond ja Lovibond, 1995) küsimustikute abil. Reaalsete inimeste näopiltidena valiti kuus erinevat Ekmani põhiemotsioone väljendavate nägude identiteeti (Karolinska Directed Emotional Faces, KDEF, Goeleven jt, 2008) ning neile vastavalt kuus erinevat skemaatiliste nägude identiteeti. Analüüsiks võeti 70 katseisikute andmeid: 56 N, 13 M ja 1 transsooline naine, vanuses 18 kuni 40 aastat (keskmine = 23,29; SD = 5,58 aastat). Emotsionaalseid nägusid töödeldi rohkemate neuronaalsete ressurssidega kui neutraalseid. Samas uuringu tulemusel ei ilmnenud seoseid suurema depressiivsuse ja kurbade nägude parema tajumise vahel, ega seoseid suurema ärevuse ja kurjade nägude parema tajumise vahel – seda ei eeltähelepanulistes ega tähelepanu nõudvates tingimustes ning ei skeeminägude seerias ega pildinägude seerias. Tulemustest aga leiti, et skemaatiliste ja pildinägude töötlus erineb omavahel , kus skeeminäod tekitasid väiksema positiivsuse (P1, P3b) ja suurema negatiivsuse (N170).