The impact of frailty on outcomes following emergency laparotomy: enhancing risk prediction and clinical decision-making

Abstract

Aastaks 2050 on arenenud riikides peaaegu iga kolmas inimene üle 65-aastane. Siiski ei määra üksnes vanus inimese tervislikku seisundit. Mõned nooremad inimesed võivad olla kehva tervisega, samas kui osa üle 80-aastaseid on jätkuvalt oma vanuse kohta heas vormis. Siin tuleb mängu hapruse mõiste. Haprus tähendab kehalise vastupanuvõime vähenemist, mis muudab inimese haavatavamaks väliste mõjurite suhtes. Habrastel inimestel võib isegi väike sündmus—näiteks kukkumine või uus ravim—põhjustada tõsiseid tagajärgi, millest taastumine on raskem ja aeganõudvam, kuna kehal ei ole piisavalt reserve tekkinud probleemidega toime tulekuks. Hapruse hindamiseks välja töötatud mitmeid mõõdikuid, näiteks 9-astmeline kliiniline hapruse skaala (Clinical Frailty Scale). Käesolev uurimustöö käsitles hapruse mõju patsientidele, kes vajasid erakorralist laparotoomiat—eluohtlikes olukordades tehtavat kõrge riskiga kõhuõõne operatsiooni. Operatsioonieelse hapruse taseme hindamiseks kasutati kliinilist hapruse skaalat. Andmeid koguti enam kui 1800 patsiendi kohta Ühendkuningriigis ja Eestis. Selgus, et haprus on sage—mitte ainult eakate, vaid ka nooremate seas. Koguni 17% alla 50-aastastest patsientidest olid enam või vähem haprad. Kõrgem hapruse tase oli seotud suurema suremusega nii lühemas kui pikemas perspektiivis, pikema haigla- ja taastusravi ajaga ning sagedasema raskete tüsistuste esinemisega. Kuus kuud pärast operatsiooni polnud paljud, eriti üle 80-aastased, taastunud oma operatsioonieelsele iseseisva toimetuleku tasemele. Märkimisväärne oli see, et üle 50-aastaste seas ennustas haprus 180 päeva suremust paremini kui vanus või sugu. Hapruse seisundi lisamine olemasolevatele riski hindamise mudelitele, nagu NELA ja P-POSSUM, parandas nende täpsust, eriti vanemate patsientide puhul. See aitab kirurgidel, patsientidel ja pereliikmetel teha teadlikumaid ravivalikuid juba ravi algfaasis. Uurimustöö tulemused toovad välja hapruse hindamise tähtsuse erakorralises kirurgias—see võimaldab paremat riskihindamist, toetab patsientide, arstide ja lähedaste ühiseid otsuseid ning aitab ressursside planeerimisel ja taastusravi korraldamisel.

By 2050, nearly one in three individuals in developed countries will be over the age of 65. However, chronological age alone doesn’t determine health. Some younger people can be in poor shape, while some over 80 remain robust. This is where the concept of frailty becomes crucial. Frailty refers to a loss of physiological resilience that makes people more vulnerable to stressors. In frail individuals, even a minor event—like a fall or a new medication—can cause a cascade of complications. It’s not just “being old”; it’s about how much reserve the body has to cope with problems. Fortunately, frailty can be measured using tools like the Clinical Frailty Scale, which rates frailty from 1 (very fit) to 9 (terminally ill). This research looked at how frailty affects patients undergoing emergency laparotomy—a high-risk abdominal operation often performed in life-threatening situations. Using the Clinical Frailty Scale, patients were scored before surgery. Data were collected from over 1,800 patients in the UK and Estonia across three studies. We found that frailty is common—not just in the elderly, but also among younger patients. For example, 17% of patients under 50 showed signs of frailty. Higher frailty scores were associated with increased short- and long-term mortality, longer hospital and rehabilitation stays, and a higher incidence of serious postoperative complications. Even six months after surgery, many had not regained their previous level of independence—especially those over 80. Notably, among patients over 50, frailty was a stronger predictor of 180-day mortality than either age or sex. The study also showed that adding frailty to existing risk prediction tools, like NELA and P-POSSUM, improved their accuracy, especially in older populations. This can help surgeons, patients, and families make more informed treatment decisions during the critical early stages of care. These results underline the importance of integrating frailty assessment into emergency surgical care. Recognising and quantifying frailty preoperatively can enhance risk stratification, inform shared decision-making, and support better resource allocation and postoperative planning.