Viikingiaja töökirved: tehniline iseloom, rekonstruktsioon ja kasutuskoguemus C-tüübi kirveste näitel

Abstract

Norra uurija Jan Petersen on jaotanud viikingiaja kirved suuruse ja kuju järgi 12 erinevasse tüüpi (Petersen 1919). Tüüp-C on tunnistatud viikingiajal Eesti aladel enim levinud kirvetüübiks (Tvauri 2012) ja seda on liigitatud peamiselt töökirveks (Adamson 1928). Töös võetakse uurimise alla 11 arheoloogilist leidu, mille seas on 3 uut seni täiesti uurimata sarnase leiukontekstiga detektoristi leidu. Kirjeldatakse põhjalikult tüübitunnuseid nagu tööpind, kannaosa, sirge esikülg, ühepoolsed varrelapid, peenike viietahuline kaelaosa, kaarjas tera ja tera kaldenurk. Töös kirjeldatakse rekonstruktsioonide sepistamise protsessi, eksperimente ja tehtud järeldusi kirveste tehniliste omaduste kohta. Veel tuuakse välja tööprotsessi käigus ilmnenud tähelepanekud ning pakutakse kirvetüübile võimalikke kaasaja ja tuleviku rakendussuundi. Eraldi vaatluse alla võetakse leidude mõõdistamise käigus ilmnenud reeglipära kirveste varreaugu parameetrite ahenemisest varre poolt ettepoole. Püstitatakse hüpotees selle eripära valmistustehniliste põhjuste kohta, mis tõestatakse rekonstruktsioonide sepistamise käigus. Lisaks tõestatakse kahe leiu varreaukude 3D mudelite ja kirve valmistusjälgede võrdlemise teel nende äärmiselt tõenäoline päritolu samast valmistusallikast. Töö arutelu osas antakse hinnang C-tüübi kui töökirve võimalikule rollile sõjalises kontekstis. Veel pakutakse ideid varreaugu füüsiliste parameetrite ning tüübitunnustel avalduvate valmistusjälgede kaudu tulevasteks mandrellil viimistletud varreauguga arheoloogiliste leidude uurimusteks.