Traumaga töötamise kogemus psühholoogidel: seosed sekundaarse traumaatilise stressi ja ülekantud trauma käsitlustega

Abstract

Käesoleva uuringu eesmärk oli mõista, kuidas psühholoogid kogevad traumakogemusega klientidega töötamist ning kuidas need kogemused suhestuvad sekundaarse traumaatilise stressi ja ülekantud trauma teoreetiliste käsitlustega. Valimi moodustasid 12 psühholoogi vanuses 39-73 aastat, kes olid traumakogemusega klientidega töötanud 8–36 aastat (M = 18,3). Andmed koguti poolstruktureeritud intervjuudega ning analüüsiti Braun ja Clarke’i (2006) temaatilise analüüsi põhimõtetest lähtudes.

Tulemused näitasid, et traumaga töötamise kogemuse kujunemist suunasid olulisel määral eneseregulatsioon ja professionaalne suhestumine kliendiga. Keskseks osutus võime hoida eristust enda ja kliendi kogemuse vahel ning mõtestada oma rolli viisil, mis võimaldas olla kliendiga empaatilises kontaktis ilma üleinvesteerimiseta. Kui need piirid hägustusid, võis kogemus muutuda intensiivsemaks, isiklikumaks ja ajas püsivamaks. Pikaajalisemal tasandil kirjeldasid osalejad muutusi enesetajus, maailmapildis, väärtustes ja töö tähenduslikkuse tajus. Traumaga töötamine võis suurendada teadlikkust inimlikust haavatavusest, vägivalla võimalikkusest ja maailma ohtlikkusest, kuid samal ajal süvendada arusaama inimeste vastupidavusest, taastumisvõimest ning töö tähenduslikkusest. Uuringu tulemused viitavad, et sekundaarse traumaatilise stressi ja ülekantud trauma teoreetiline eristus on analüütiliselt kasulik, kuid psühholoogide kogemuses ei avaldunud need alati selgelt eraldiseisvate nähtustena. Tulemused osutavad vajadusele toetada eneseregulatsiooni- ja refleksioonioskuste kujunemist juba väljaõppes ning jätkuvalt supervisiooni ja tööalase toe kaudu.