Varaühisus ja ühisvara valitsemine

Abstract

Abikaasad saavad oma varaasju erinevalt korraldada, kuid Eestis on üle 80% abikaasadest valinud varaühisuse, mille puhul on abielu kestel omandatu ühisvaras. Tavaliselt teatakse, et varaühisus annab õiguse saada abielu lõppedes endale pool varast, vähem ollakse kursis sellega, kui ulatuslik on ühisvara ühise valitsemise kohustus. Seaduse järgi on abikaasal vaja teise nõusolekut ka selleks, et vana auto maha müüa, teha pangaülekanne, et enda laen tagasi maksta, investeerida ettevõttesse või müüa väärtpabereid. Kuivõrd tavaarusaam varaühisusest on väga kaugel sellest, milline varaühisus seaduse järgi on, ajendas see küsima, miks see nii on. Väitekirjas uuriti, miks seob varaühisus abikaasasid nii tugevalt kokku ja teiseks analüüsiti, mida peavad abikaasad ühiselt otsustama ning mida nad võivad üksinda otsustada. Väitekirjas järeldati, et kuigi varaühisust tunti juba keskajal, ei tekkinud kellelgi siis küsimust, mida abikaasad peaksid ühiselt otsustama. Abielunaine ei võinud teha ühtegi tehingut, abielumees otsustas üksinda kõike. Muutus tuli alles 20. sajandil, kui esile kerkis naiste ja meeste võrdõiguslikkus ning ka abikaasad pidid hakkama asju koos otsustama. Alles siis jõudis Eestisse ühisomand, mida peeti Rooma õiguses lausa võimatuks instituudiks. Ühisomand ning üha kasvav Saksa õiguse mõju on viinud meid nii ulatusliku ühisvara ühise valitsemise kohustuseni. Varaühisust ning meeste ja naiste võrdõiguslikkust on proovitud lepitada – kuid seni edutult. Põhjus on selles, et meetod on olnud vale. Võrdõiguslikkust ei saa panna aastasadu vana süsteemi sisse ühisvara ühise valitsemise kaudu lihtsalt nii, et sõnad mees ja naine asendatakse sõnaga abikaasa. Kuna tänapäeval on levinuim perekonnavorm, kus mõlemad abikaasad käivad tööl, tuleks senine üldreegel pea peale pöörata. Üldreegel peaks olema, et abikaasad saavad ennekõike iseseisvalt tegutseda. Selle kõrvale saaks seadusesse panna loetelu kõige tähtsamatest asjadest, mida abikaasad peaksid koos otsustama.

Spouses can arrange their property relations differently, but in Estonia, over 80% of spouses have chosen community of property, in which case everything acquired during the marriage is joint property. It is commonly known that community of property gives the right to receive half of the property upon divorce, but fewer people are aware how broad the obligation to jointly manage joint property is. According to the law, a spouse needs the other's consent to sell an old car, make a bank transfer to repay personal loan, invest in a company, or sell securities. Since the common understanding is very different from what community of property is according to the law, one must ask why it is that way. The thesis examined why community of property binds spouses so strongly together and what spouses must decide jointly and what they can decide alone. The thesis concluded that although community of property was already known in the Middle Ages, no one questioned what spouses should decide jointly. A married woman could not make any transactions; her husband decided everything alone. Change only came in the 20th century, when equality between women and men was acknowledged and spouses. Only then did joint ownership, which was considered an impossible institution in Roman law, reach Estonia. Joint ownership and the growing influence of German law have led us to the obligation of joint management of extensive joint property. Attempts have been made to reconcile community of property and equality between men and women – but so far without success. The reason is that the method has been wrong. Equality cannot be imposed on a centuries-old system simply by introducing gender neutral term "spouse." Since the most common family form today is dual income family, the general rule should be turned upside down. The general rule should be that spouses can act independently. In addition, the law could include a list of the most important matters that spouses should decide together.