Nothing but Politics? Explaining the reproduction of Russian narratives about the events in Ukraine among Japanese scholars and intellectuals 2014–2019

Abstract

Kuidas toimus Venemaa niinimetatud „Ukraina kriisi“ narratiivide taastootmine ja normaliseerimine liberaalsetes demokraatiates? Jaapani juhtum näitlikustab haritlaskonna ja intellektuaalide märkimisväärset rolli Moskva strateegiliste narratiivide edasikandmisel kohaliku publikuni. Aastatel 2014 kuni 2019 avaldatud 460 teksti kontentanalüüs näitab, kuidas Venemaa Ukraina-teemaliste narratiivide taastootmine on seostatav erinevate faktoritega, muuhulgas nende autorite erialase võrgustikuga regiooniuuringute vallas, osalemisega Kremli spondeeritud Valdai Rahvusvahelises Diskussiooniklubis, ja teatud rahvusvaheliste suhete narratiivide omaksvõtmine Venemaa identiteedi ja Jaapani-Vene suhete teemadel. Vastupidiselt ootustele ei olnud Venemaa-uuringute alane uurimisprofiil kasulikuks Venemaa mallide taastootmise mõõdikuks, kuid aktiivne liikmelisus Valdai Rahvusvahelises Diskussiooniklubis on. Lisaks aitas autori skeptilisus nö peavooludiskursuste suhtes ja Venemaa nägemine kaitsepositsioonil oleva ohvrina märkimisväärselt kaasa Venemaa narratiivide taastootmisele. Sama mõju oli Venemaa-poolse „vennasrahvaste“ ajaloonarratiivi toetamisel. Diskursusanalüüs näitas Ukraina-teemaliste akadeemiliste narratiivide puhul kolme dimensiooni. Esiteks, Venemaa-keskne ontoloogia vähendab Ukraina agentsust rahvusvahelises poliitikas. Haritlased normaliseerisid Venemaa ebaseaduslikku Krimmi annekteerimist läbi viitamise Venemaa väidetavalt ontoloogilisele julgeolekule – perspektiiv, mis tugineb Venemaa ajaloolistele narratiividele ja eirab Ukraina oma. Teiseks otsisid lääne hegemoonia vastased, kelle nägemuses on Lääs russofoobne, alternatiivseid selgitusi Putini agressiivsetele poliitikatele. Kolmandaks võib välja tuua need akadeemikud, kelle võimetus ära tunda Kremli manipulatsiooni tõi kaasa tõsist kallutatust metodoloogilisel tasandil, näiteks välitööde läbiviimist „Donetski Rahvavabariigis“. Need narratiivid kujundasid ka Tokyo välispoliitikat. Näiteks argumenteeris grupp Valdai eksperte ja endisi diplomaate, kes diskrediteerisid ukrainlasi kui neo-natse, et Tokyo peaks keskenduma oma Põhjaterritooriumi-teemalise vaidluse lahendamisele Moskvaga ning mitte laskma Ukrainas toimuval tähelepanu hajutada. Väidetavat „Hiina-Venemaa liitu“ kasutati hirmutamistaktikana, veenmaks poliitikategijaid jätkama Venemaaga suhtlemist tavapärasel kursil ning eraldama seda Hiina-küsimusest – Tokyo peamisest julgeolekumurest. Alles Venemaa täieulatuslik sissetung tõi kaasa Jaapani juhtkonna ja avalikkuse pettumuse Venemaas.

How were Russia’s narratives on the so-called “Ukraine crisis” reproduced and normalized in liberal democracies? The case of Japan demonstrates the remarkable role scholars and intellectuals play in conveying Moscow’s strategic narratives to national audiences. A content analysis of 460 texts published between 2014 and 2019 elucidated how the reproduction of Russia’s narratives on the events in Ukraine is associated with various factors, including authors’ affiliations with area studies, participation in the Kremlin-sponsored Valdai Discussion Club, and their adoption of overarching narratives concerning international affairs, Russia’s identity, and Japan’s relations with Russia. Contrary to expectations, affiliation with Russian studies was not a useful gauge for the reproduction of Russian narratives, while Valdai Club participation was. Skepticism toward mainstream discourse and the perception of Russia as defensive and victimized also played major roles, alongside the endorsement of the Russian historical narrative of “fraternal nations.” Discourse analysis revealed three dimensions of narratives on Ukraine. First, a Russocentric ontology diminishes Ukraine’s agency in international politics. Scholars normalized Russia’s illegal annexation of Crimea by citing Russia’s alleged ontological security, which relies on Russian historical narratives and disregards Ukraine’s perspective. Second, an anti-Western counterhegemonic stance that interprets Western actions as Russophobic sought alternative explanations for Putin’s aggressive policies. Third, the ill-preparedness to detect the Kremlin’s manipulation of academics led to serious methodological bias, notably in cases of fieldwork in the “Donetsk People’s Republic.” These narratives shaped Tokyo’s foreign policy. A cohort of Valdai experts and former diplomats, labeling Ukrainians as “neo-Nazis,” argued that Tokyo should prioritize resolving the Northern Territories issue with Moscow and not be distracted by Ukraine. A purported “Sino-Russia alliance” was instrumentalized as a scarecrow to persuade decision-makers to maintain business as usual with Russia and decouple it from China—Tokyo’s primary security concern. Only Russia’s full-scale invasion has disillusioned the Japanese leadership and public.