Kolmekuuline treeningu mõju hüpete arengule Viljandi iluuisutajatel

Abstract

Eesmärk: Käesoleva magistritöö eesmärk oli uurida kolmekuulise sihipärase treeninguperioodi mõju noorte iluuisutajate kehalisele võimekusele ning subjektiivsele koormustajule (RPE), keskendudes eeskätt kahekordsete hüpete tehnilise soorituse arengule. Metoodika: Uuringus osales viis 9–17-aastast Viljandi Uisuklubi edasijõudnud iluuisutajat. Treeningtsükli jooksul viidi läbi laboratoorsed mõõtmised (hüppevõime, tasakaal, lihasjõud), koguti subjektiivseid hinnanguid (treeningpäevikud, tajutud koormuse skaala) ning filmiti tuur hüpete biomehaanilisi sooritusi enne ja pärast treeningperioodi. Andmete analüüsiks kasutati dispersioonanalüüsi, ES ja Pearsoni korrelatsioonanalüüsi. Tulemused: Treeninguperiood parandas märkimisväärselt sportlaste hüppekõrgust, reie- ja jalalihaste maksimaalset jõudu ning tasakaalu kontrolli. Täheldati positiivseid muutusi hüppetehnikas, eelkõige pöörlemise täpsuses ja ülakeha töö sünkroonsuses. Korrelatsioonianalüüs näitas tugevat seost ülakeha ja alakeha jõunäitajate ning hüppevõime vahel. Treeningpäeviku analüüs viitas vajadusele struktureerituma ja digitaalsema lähenemise järele. Kokkuvõte: Tulemused kinnitasid, et kolmekuuline sihipärane treeningprogramm avaldas positiivset mõju iluuisutajate füüsilistele näitajatele ja hüppetehnikale. Selline lähenemine võib toetada sportlikku arengut ning aidata kaasa turvalisemale ja tehniliselt kvaliteetsemale sooritusele.