Skisotüüpsuse ja fosfeenilävede seostest tajuparameetritega: ennustava kodeerimise raamistikus

Abstract

Meie tunnetust maailmast ei juhi vaid väliskeskkonnast tulevad stiimulid, aga ka varasem kogemus. Ennustava kodeerimise teooria raames tuleks tunnetust mõista kui dünaamilist protsessi, kus sissetulevat informatsiooni kombineeritakse sisemiste ennustustega, ning kui sissetulev informatsioon ennustustega kokku ei sobi, vallandub veasignaal ja ennustusi uuendatakse keskkonnaga paremini kokkusobivaks. Need signaalid kanduvad aju erinevate osade vahel edasi valdavalt mööda glutamaatergilisi juhteteid. On leitud, et skisofreeniahaigetel on häirunud nii glutamaaditase kui ka aju ennustussüsteem, mistõttu otsustati käesoleva magistritöö raames uurida, kas skisotüüpsus ja glutamaaditase on sarnaselt seotud ka normaalpopulatsioonis ning kuidas see seostub erinevate tajuparadigmadega. Katseisikud (N = 18) täitsid skisotüüpsust hindava PDI-40 testi ning neil mõõdeti individuaalsed fosfeeniläved, mille põhjal kaudselt hinnata katseisikute glutamaadisüsteemi ning seeläbi ka ülalt-alla töötluse ja ennustussüsteemi efektiivsust. Seejärel sooritasid katseisikud Mooney-nägude tuvastamise ülesande ja järjestuse õppimise ülesande. Fosfeeniläve ja PDI-40 tulemuste vahel ootuspäraseid korrelatsioone ei leitud. Mooney-ülesande puhul leiti, et orientatsiooniennustuse rikkumine pikendas reaktsiooniaega ja vähendas õigete vastuste määra; stiimuli praimimine aga parandas neid. Seoseid PDI-40 tulemuste ega fosfeenilävedega ei leitud. Järgnevuse õppimise ülesande puhul leiti, et mida pikemalt katseisik järjestust on õppinud, seda pikemad on reaktsiooniajad järjestuse rikkumise korral, kuivõrd ennustus tugevneb ajas ning rikkumine põhjustab seega tugevama ennustusvea signaali. Vastuste täpsuse määral leiti olevat statistiliselt oluline seos PDI-40 negatiivse stressi alaskooriga. Lisaks leiti mitmeid statistiliselt olulisi ja vähemolulisi seoseid ülesannetesiseseid ning ka ülesannetevahelisi parameetreid võrreldes.