Arheoloogiliste ja loodusteaduslike andmete kasutamine varase maaviljeluse tuvastamisel. Võimalused ja ohud

Abstract

Minu bakalaureusetöö puudutab varast ja katsetamisjärgus maaharimist ehk maaharimise algust Eesti alal. Tegemist on intrigeeriva teemaga, kuna maaharimise kasutuselevõtt muinasajal näitab kontaktide olemasolu naabritega ja muutusi keskkonnas. Samas on võimalused maaharimise tõendamiseks napid. Parim tõendusmaterjal selleks oleks muinaspõllud ja teraviljaterad, kuid mõlemaid on säilinud vähe. Seepärast otsivadki arheoloogid maaharimise tuvastamisel tuge teravilja kasvatamisele viitavast õietolmust. Mina oma töös püüan vaadata, kuidas saab õietolmu andmeid kasutada, mis on sellega kaasnevad võimalused, aga ka ohud. Cerealia tüüpi taimede (sinna hulka kuuluvad ka teraviljad) õietolmust üksi maaharimise kinnitamiseks/tuvastamiseks ei piisa. Kuid ehk seisneb Cerealia õietolmu suurem kasu hoopis võimaluses, et see juhatab arheoloogidele kätte seni teadmata asulakohad? – Täpsemalt sellisele praktilisele kasule minu bakalaureusetöö püüabki keskenduda.