Maakorraldusõigus kui riigi maapoliitika vahend maaõiguslike suhete korrastamisel ja maakasutuse moderniseerimisel Eesti Vabariigis (1918–1940)

Abstract

Maakorraldusõigus mängis Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusperioodil (1918–1940) keskset rolli maaomandi ja maakasutuse ümberkujundamisel, aga ka moderniseerimisel. Töös uuritakse Eesti maakorraldusõiguse kujunemist ja toimimist, pöörates eritilist tähelepanu sellele, kuidas riik kasutas maakorraldust ja selle õiguslikku reguleerimist poliitiliste, sotsiaalsete ja majanduslike eesmärkide saavutamiseks. Eestis ajalooliselt kujunenud killustunud maakasutus muutis põllumajanduse ebaefektiivseks ning talude elujõulisuse tõstmiseks koondati talumaad maakorralduse teel kompaktseteks maatükkideks hoonete juurde. Samas rakendati maakorraldust ka laiemate eesmärkide saavutamiseks. Selle kaudu kompenseeriti riigipiiri muutustega seotud maaomandi kaotust endistel Vene aladel, kujundati ühtne omandisuhete süsteem kogu Eesti Vabariigis ning loodi eeldused uute talukohtade rajamiseks maadele, mis vabanesid maakasutuse tõhustamise tulemusel. Töös analüüsitakse maakorraldusõiguse normatiivset ja institutsionaalset raamistikku, selle erinevust kinnisasjade tehingulisest käsutamisest ning avaliku ja eraõiguse koostoimet maaomandisuhete muutmisel. Töö peamiste järelduste kohaselt kujunes maakorraldusõigus sel perioodil iseseisvaks avalik-õiguslikuks menetluseks, mille kaudu riik kujundas olemasolevaid omandisuhteid ümber, et saavutada otstarbekam maakasutus. Ümberkruntimise käigus ei toimunud muutused üksikute omanike kokkulepete kaudu, vaid avalik-õiguslikus menetluses, mille tulemusena muudeti maaüksuste piire, kuju ja paiknemist ning korraldati ümber terveid piirkondi korraga. Maakorraldusõigus aitas lahendada ka olulisi õiguslikke probleeme. Sageli ei olnud kinnistusraamatu puudulikkuse tõttu üldse selge, kes oli maa omanik või õigustatud kasutaja. Maakorralduse käigus selgitati need küsimused välja ning tagati omandiõiguse kaitse ja õiguskindlus kinnistusraamatu kannete kaudu. Seeläbi lahendati ühes, puudutatud isikute jaoks lihtsas ja odavas menetluses nii maakasutuse korrastamise sisuline kui ka õiguslik külg.

Land consolidation law played a central role in the transformation and modernisation of land ownership and land use during the first period of independence of the Republic of Estonia (1918–1940). This thesis examines the development and functioning of land consolidation law, focusing on how the state employed it as an instrument to achieve political, social, and economic objectives. Historically, fragmented land use in Estonia significantly reduced the efficiency of agriculture. In order to enhance the viability of farms, agricultural land was consolidated into more compact plots located near farmsteads through land consolidation measures. At the same time, land consolidation was also applied to achieve broader objectives. It served to compensate for losses of land ownership resulting from changes in state borders, to establish a uniform system of property relations across the Republic of Estonia, and to create conditions for the establishment of new farmsteads on land released through the enhancement of land use efficiency. The thesis analyses the normative and institutional framework of land consolidation law, its distinction from transactional property law, and the interaction between public and private law in the transformation of land ownership relations. The main findings demonstrate that land consolidation law evolved into an autonomous public-law procedure through which the state reshaped existing property relations in order to achieve more efficient land use. Changes brought about by re-parcelling were not based on agreements between individual landowners but were carried out through a public-law procedure that altered the boundaries, shape, and location of land units and enabled the reorganisation of entire regions at once. Land consolidation law also addressed significant legal challenges. Due to deficiencies in the land register, it was often unclear who the legal owner or lawful user of land was. Through land consolidation proceedings, these issues were clarified, and legal certainty as well as the protection of property rights were ensured through entries in the land register. In this way, both the substantive reorganisation of land use and its legal formalisation were achieved within a single procedure.