Venemaa suhted Preisimaaga Napoleoni sõdade ajal baltisaksa päritolu diplomaatide tegevuse näitel (1806–1812)

Abstract

Napoleoni sõdade ja Aleksander I valitsemisaeg oli 19. sajandi Euroopa ja Venemaa ajaloos üks olulisemaid perioode, mille tagajärjel toimusid muutused kogu Euroopas. Vene impeeriumi koosseisu kuulunud Balti kubermangudele oli Napoleoni sõdade periood ja sellele vahetult järgnenud aastad olulised mitmes mõttes. Kuigi Vene keisririigi Balti provintsidele ei avaldanud Napoleoni sõjad olulist sõjalist mõju otsese sõjategevuse näol (1812. aasta Riia piiramine ja Tallinna all toimunud merelahingud Venemaa ja Inglismaa vahel olid ainsad sõjalised operatsioonid), oli siiski mitmeid erinevaid valdkondi, mille läbi Balti provintsid Napoleoni sõdadega otseselt seotud olid. Kõige paremini tuleb see välja baltisaksa päritolu isikute tegevusest Vene riigi teenistuses, olgu siis riigiametnike, sõjaväelaste või diplomaatidena. Käesolev doktoritöö võtab vaatluse alla Vene-Preisi suhted Napoleoni sõdade perioodil ja käsitleb seda teemat lähemalt Vene keisririigi teenistuses olnud baltisaksa päritolu diplomaatide tegevuse kaudu rõhuasetusega aastatel 1806–1812. Venemaa välispoliitika Preisimaa suunal oli neil aastatel üks võtmeküsimusi Napoleoni-vastases võitluses ning sellesse olid tugevalt kaasatud ka baltisaksa päritolu diplomaadid. Lähemalt käsitletakse kahe baltisaksa päritolu diplomaadi, Gustav Ernst von Stackelbergi (1766–1850) ja Christoph Heinrich von Lieveni (1774–1839), tegevust Vene keisririigi saadikutena Preisimaal. Lisaks vaadeldakse ka baltisaksa päritolu Vene välisministri Andreas Eberhard von Budbergi (1750–1812) ja asjuri Gotthard Ludwig von Krüdeneri (1772–1845) tegevust. Baltisaksa päritolu diplomaadid olid otseselt seotud eelkõige Inglismaa, Rootsi, Preisimaa, Austria ja Venemaa vahelise poliitikaga, kuid seda kõike tehti Prantsusmaalt tuleneva ohu valguses ning Venemaa oli selle vastu võitlemisel eesrinnas, proovides vahendada Euroopa riike, et saavutada üksmeel uue Napoleoni-vastase koalitsiooni moodustamiseks.

The period of Napoleonic Wars and the reign of Alexander I was one of the most crucial periods in 19th century European and Russian history. For the Russian Baltic provinces, this period was important in different ways. Although there was no great direct military action that affected the Baltic provinces (siege of Riga in 1812 and naval skirmishes near Tallinn between Russia and England were the only military operations), there were still many other areas, through which the Baltic provinces were directly involved in the Napoleonic Wars. Perhaps the best connection was the service of Baltic Germans in the Russian Empire in the civil, military and diplomatic corps. This dissertation examines the Russo-Prussian relations during the Napoleonic Wars and analyses it more closely through Baltic German diplomats who served Russia in Prussia between 1806–1812. Russian foreign policy towards Prussia was one of the crucial questions during this period and the Baltic German diplomats were greatly involved in this. The activities of two Russian envoys of Baltic German origin, Gustav Ernst von Stackelberg (1766–1850) and Christoph Heinrich von Lieven (1774–1839), will be analysed in detail. Also, the activities of Russian foreign minister Andreas Eberhard von Budberg (1750–1812) and chargé d'affaires Gotthard Ludwig von Krüdener (1772–1845), both of Baltic German origin, will be looked at. The diplomats of Baltic German origin were closely involved in Russian foreign policy towards Prussia, England, Sweden and Austria, but this was all because of the direct threat from Napoleonic France. Russia was the key actor in the fight against Napoleon and mediated closely other powers in order to achieve common ground for establishing a strong coalition against France.