Avaliku sektori ametikirjade selguse ja loetavuse parandamine käitumisteadusliku sekkumise abil: "Kirjahäki" juhtumiuuring

Abstract

Käesolev magistritöö käsitleb avaliku sektori ja elanike vahelise kirjaliku suhtluse selguse ning loetavuse parandamist käitumisteadusliku sekkumise abil. Eestis toimub üha suurem osa avalikust asjaajamisest e-kirjade ja infosüsteemide kaudu ning kirjad toimivad sageli institutsionaalse dokumentatsioonina, mitte dialoogi toetava suhtlusena. Sellises kontekstis võivad ametikirjad olla vormiliselt korrektsed, kuid elaniku vaates raskesti mõistetavad ja koormavad (Meijer, 2008). Probleemi kujunemist mõjutavad nii institutsionaalsed tegurid, sealhulgas regulatiivne surve ja vastutushirm, kui ka käitumuslikud tegurid, näiteks ametnike rollitaju ja arusaam korrektsest ametikeelest (Chang & Brewer, 2022; Aaben, 2025). Töö keskendub Riigikantselei avaliku sektori innovatsiooni meeskonna kavandatud koolitusele Kirjahäkk, mida käsitlen juhtumiuuringuna. Koolituse järel töötasid osalejad ametniku rolli mõtestamise ja sihtrühma vaatenurga kaudu oma asutuse ühe ametikirja parendamisega ning testisid seda sihtrühma esindajatega. Sekkumise väljundina koostati mõjutamise soovituste loetelu, mis toetab kirjade parendamise järjepidevust ka pärast koolitust (NSW Behavioural Insights Unit, 2022; The Behavioural Insights Team, 2024; Hallsworth, 2023). Uuringu valimisse kuulus 25 osalejat 14 asutusest; enne ja pärast sekkumist koguti isikustamata küsimustikuandmeid ning kirjade alg- ja lõppversioone (järelküsitluses n = 16; kirjade pärast versioonis n = 14). Kirjade loetavuse võrdlemiseks kasutati Gunning Fogi indeksit (Gunning, 1952), mida tõlgendati eesti keeles indikatiivse võrdlusnäitajana. Tulemused näitasid loetavuse paranemise suunda: Gunning Fogi indeksi keskmine vähenes 22,13-lt 21,27-le ning 14 kirjast 9 muutus indeksi loogika järgi lihtsamaks. Küsimustikuandmetes ilmnes positiivne nihe osalejate enesehinnangus oma võimekusele kirjutada käitumist toetavaid kirju ning avatud vastustes kirjeldati mõjusat ametikirja sagedamini adressaadikeskse, struktureeritud ja tegevust toetava suhtlusvahendina. Väikese valimi ja kontrollrühma puudumise tõttu tuleb tulemusi tõlgendada ettevaatlikult, kuid töö osutab, et „Kirjahäki“ laadne koolitussekkumine võib olla praktiline lähtekoht ametikirjade selguse ja loetavuse arendamiseks.