Eesti islamikogukonna dünaamika pärast taasiseseisvumist

Abstract

Väitekirjas „Eesti islamikogukonna dünaamika pärast taasiseseisvumist“ on arhiivimaterjalide, Eesti Islami Koguduse põhikirjade, 45 intervjuu ja aastatel 2015-2018 toimunud osalusvaatluste käigus kogutud andmete abil iseloomustatud ja analüüsitud taasiseseisvunud Eesti islamikogukonna dünaamikat, lähtudes kogukonna enda liikmete antud hinnangust, mille kohaselt selle dünaamika kujundavad suhted kogukonna peamiste gruppide – nn „tatarlaste“ (kelle all mõistetakse kogukonnasiseselt nii siia enne nõukogude okupatsiooni asunud eesti ühiskonna integreerunud nn põlistatarlasi kui nõukogude perioodil Eestisse suundunud tatari, aserbaidžaani, usbeki, kasahhi jt Nõukogude Liidu islamipiirkondade venekeelseid elanikke), „eestlaste“ (kelle all mõistetakse eestlastest konvertiite) ning „araablaste“ (kelle all mõistetakse nii väheseid siin aastakümneid elanud kui enamasti viimase kümne aasta jooksul Eestisse kas tööle, õppima või pagulasena kaitset otsima tulnuid) – vahel. Töö keskmes on nimetatud kolme grupi esindajate narratiivid endast usklikuna, nende käsitlus sellest, kas ja kuidas on võimalik Eestis islamit praktiseerida, ning 1989. aastal taastatud Eesti Islami Koguduse rollist siinsete moslemite elus. Nõukogude Liidu lagunemise ja taasiseseisvumise sündmuste keerises kahe maailmasõja vahel tegutsenud Narva ja Tallinna islami usuühenduste mantlipärijana taastatud Eesti Islami Kogudus on muutunud algselt tatarlastest koosnenud ja koguduse liikmete erakorterites reedesi ühispalvusi ning usupühasid tähistavast väikesest kogukonnast paljurahvuseliseks endise Nõukogude Liidu territooriumi islamiusulisi rahvaid esindavaks organisatsiooniks, mille kõrvale on tekkinud mitmeid teisi peamiselt Tallinnas Keevise tänaval asuva islami keskuse ümber koonduvaid organisatsioone. Konvertiitide ja uusimmigrantide lisandumine kogukonnale on kaasa toonud muutusi Eesti Islami Koguduse tegevuses ja juhtimises, „tatarlaste“, „eestlaste“ ja „araablaste“ narratiivid endast kui usklikust ning endast kui kogukonna liikmest ning muutustest mõlemal tasandil on unikaalsed isiklikul tasandil, kuid omavad ühisjooni grupina, näidates Eesti islamikogukonna arengut nende gruppide vastasmõju taustal.

Based on 45 semi-structured interviews, documents from national archive and some years of close activity observation mainly conducted at Islamic Centre at Keevise 9, Tallinn, the thesis „The Dynamics of Estonian Islamic Community since the Restoration of Independence“ focuses on internal relations of Estonian Islamic community, where long domination of Tatar way of “moderate”, secular type of practice is challenged by several waves of newcomers. During last three decades complex developments have occurred; changes in political and economical system in Estonia in addition to EU membership since 2004 have altered the balance and relations between now many Islamic nationalities, have a noteworthy impact to religious practices and ways to organize administrative and religious activities, which has raised some essential questions about authority inside Estonian Islamic community. Some observations are made about influence of historical (Soviet) background to current developments, the main focus is on the different narratives of the „Tatar“, the „Estonian“ and the „Arab“ religious identity and on the ways time and again changing community deals with newcomers, also how those adapt to local network of Islamic organizations and system of sacral, financial and administrative power. Three main groups of community – the „Tatars“ (Russian-speaking Islamic nations from former Soviet Union), the „Estonians“ (local converts) and the „Arabs“ (newcomers from North-Africa, Pakistan, Bangladesh etc) – develop on personal level unique, but on nation´s level time and again repeating narratives of different understanding what Islam is and how God should be worshipped today and here in Estonia.