Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee nomenklatuur 1945-1953

Abstract

Käesolev uurimus keskendub Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee (EKP KK) nomenklatuurile ajavahemikus 1945-1953. Nomenklatuur oli nõukogude süsteemile omane salajane nimekiri partei- ja riigiaparaadi ning ühiskondlike organisatsioonide juhtivatest ametikohtadest, mis vajasid partei otsest kinnitust või vähemalt heakskiitu. Nomenklatuur ja selle ametikohtadele töötajate kinnitamise reeglid moodustasid tervikliku süsteemi, mis pidi tagama kogu ühiskonna parteilise juhtimise ja kontrollimise. Eesti NSVs oli kõige olulisemaks EKP KK nomenklatuur. Alates 1945. aastast kasvas EKP KK nomenklatuuri kuuluvate kohtade arv iga uue kinnitatud nimekirjaga. 1950. aasta haldusreformist tulenevalt (13 maakonna asemele loodi 39 rajooni) kuulus EKP KK nomenklatuuri kõige enam ametikohti 1950. aastal (3155). EKP KK nomenklatuurist moodustasid aastatel 1946-1953 põhiosa parteiaparaadi (EKP KK, kohalikud parteikomiteed, Komsomol) ja ideoloogiaga (partei algorganisatsioonide sekretärid, poliittöötajad) seotud ametikohad, mille osakaal oli 1953. aastaks kasvanud vastavalt 31% ja 21%-ni nomenklatuuri üldarvust. EKP KK nomenklatuurist kuulus omakorda terve rida ametikohti Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee (NLKP KK) nomenklatuuri. 1951. aasta oblastireformist tulenevalt oli kõige enam üleliidulisi ametikohti 1952. aasta nimekirjas (344). Nendele ametikohtadele töötajate kinnitamises avaldus Moskva otsene kontroll EKP KK kaadripoliitika üle. Üleliiduline kontroll hakkas nõrgenema alles 1953. aastal, mil NLKP KK otsustest lähtuvalt vähendati nii EKP KK nomenklatuuri üldarvu, kui sellest üleliidulisse nomenklatuuri kuuluvate kohtade arvu 116-ni.