Eesti elulooarhiivi digiteerimise väärtus ja mõju kirjandusteadusele

Abstract

Käesolev bakalaureusetöö käsitleb Eesti eluloolise arhiivimaterjali – eelkõige Eesti Kirjandusmuuseumi EKLA elulookogu (Fond F350) – uurimisvõimalusi digihumanitaaria kontekstis. Töö eesmärk on hinnata, kuidas elulugude, päevikute, kirjavahetuste ja muu autobiograafilise materjali süstemaatiline digiteerimine ja masinloetavaks muutmine võiks avardada kirjandusteaduslikku uurimistööd. Ülevaatepõhine analüüs näitab, et digitaalsed meetodid võimaldavad uurida suuri tekstikorpusi, tuvastada mustreid, märgates vormilisi, žanrilisi, väljenduslikke ja narratiivseid jooni ning täiendada traditsioonilisi kvalitatiivseid lähenemisi. Järeldusena leitakse, et Eesti eluloolisel materjalil on märkimisväärne, kuid seni osaliselt kasutamata uurimispotentsiaal, mille realiseerimine eeldab korrastatud digikorpuse loomist ning edasist uurimist, kasutades digihumanitaaria meetodeid nagu korpuspõhine analüüs.