1850. – 1940. aastate kaltsunukud Eesti muuseumides: tüpoloogia, valmistamistehnoloogiad ja materjalikasutus

Abstract

Maris Rosenthali lõputöö 1850.-1940. aastate tekstiilinukud Eesti muuseumides: tüpoloogia, valmistamistehnoloogiad ja materjalikasutus tegeleb Eesti muuseumides kuni 1940. aastateni valmistatud maa piirkonnast pärit kaltsunukkudega ning keskendub uurimisprobleemile, kuidas eristuvad tekstiilnukutüübid arvestades nukkude valmistamistehnoloogiaid ja materjalikasutust. Uurimisobjektiks on kaltsunukkude tehnilised tunnused – materjalikasutus, erinevate kehaosade olemasolu ja nende omavaheline ühendamine, näo ja juuste olemasolu ning nende tegemisviisid. Uurimisobjektide analüüsimeetodiks sai tehniliste tunnuste omavaheline võrdlemine. Uurimismaterjali valim oli 27 objekti. Uuritava kogumi sees eristusid kolm tekstiilnukutüüpi: rullnukud, eraldi keha külge kinnitatavate jäsemetega nukud ning keha ja jalad osaliselt või ühes tükis nukud. Omakorda on erinevusi tüüpide siseselt. Rullnukud on kõige lihtsamini valmistatav nukud, kuna selle puhul saab õmblustöö üldsegi välistada. Tüübi siseselt saab eristada käteta ja kätega variante. Eraldi keha külge kinnitatavate jäsemetega nukke oli uuritavas kogumis kõige rohkem. Siia rühma kuuluvad need titad, kelle käed ja jalad õmmeldakse eraldi keha külge ning iga kehaosa lõigatakse välja iseseisva tükina. Viimase ja väiksema rühma moodustasid nukud, kelle keha ja jalad osaliselt või ühes tükis ning pea ja käed kinnitatakse eraldi. Esitletud tekstiilnukutüüpide puhul ei saa välja tuua paikkondlike erinevusi. Samuti ei selgu, millised tüübid olid varasemad ja millised hilisemad. Diplomitöö praktilise osana on kaasas Tite tegemise õpetus ehk lühike kaltsunuku õmblemise raamatu makett, kus leiab metoodilise juhendi kolme kaltsunuku õmblemiseks, mille eeskujuks on muuseumide nukud.