Laste autobiograafilised mälestused koroonaajast: eesti- ja venekeelsete laste meenutuste detailsus ja emotsionaalsus

Abstract

Käesoleva uurimuse eesmärk oli uurida, kuidas 7–9-aastased eesti ja vene keelt kõnelevad lapsed meenutavad koroonapandeemiaaegseid kogemusi ning millest sõltuvad nende mälestuste detailsus ja emotsionaalsus. Uuringus osales 62 last (31 eestikeelset ja 31 venekeelset), kelle autobiograafilisi mälestusi koguti poolstruktureeritud intervjuude abil; jutustusi kodeeriti detailide koguarvu, valdkondliku fookuse ning emotsioonide arvu ja valentsi alusel. Tulemused näitasid, et eestikeelsete laste mälestused olid detailsemad ja emotsionaalselt eksplitsiitsemad kui venekeelsete laste omad, kusjuures keelerühmade erinevused ilmnesid eriti kooli, vaba aja ning sõprade ja suhete kirjeldustes.

Emotsioonide tasandil seostus pandeemiaaegne periood mõlemas keelerühmas valdavalt negatiivsete hinnangutega, kuid eestikeelsete laste jutustused sisaldasid sagedamini nii positiivseid kui negatiivseid emotsioone, samal ajal kui venekeelsete laste meenutused koondusid sagedamini lühidate negatiivsete tunnete ümber. Sagedasem peresisene pandeemiast rääkimine oli seotud nii detailsemate kui emotsioonirikkamate mälestustega; eestikeelsete laste puhul seostus rääkimissagedus pigem emotsioonide arvuga, venekeelsete laste puhul aga episoodide arvuga. Soolised erinevused mälestuste detailsuses ja emotsionaalsuses olid tagasihoidlikud ning statistiliselt olulisi ja järjekindlaid soovahedele viitavaid mustreid ei ilmnenud. Tulemused viitavad, et koroonapandeemia on laste autobiograafilistes mälestustes talletunud peamiselt negatiivses toonis, kuid mälestuste struktuur ja emotsionaalne väljendatus varieeruvad keelerühmade ja pere meenutuspraktikate lõikes.