Silmapilgutuste seosed subjektiivse väsimustunde ja CFF-mõõtmiste tulemustega

Abstract

Käesoleva uuringu eesmärk oli hinnata subjektiivsete (mõõdetuna Borg CR10-skaalal) ja objektiivsete (mõõdetuna vilkumise sulandumise kriitilise läve ehk CFF-meetodil) väsimusehinnangute suhet spontaansete silmapilgutuste parameetritega. Pilgutused ja väsimuse hinnangud salvestati enne ja pärast monotoonse loomuga katset. Leiti, et väsimuse kasvades silmapilgutused sagenesid; nende kestus pikenes ja intervallid vähenesid. Vastuolus seniste uuringutega leiti, et väsimuse kasvades tõusis ka pilgutuste keskmine amplituud. Tõenäoliselt peituvad selle põhjused katseisikutele antud instruktsioonis, milles neil paluti silmapilgutusi vältida. Kokkuvõttes leiti, et peale pilgutuste amplituudi, ei ennustanud CFFmõõtmised ega Borg CR10 vastused statistiliselt olulisel määral muid silmapilgutuste omadusi.