Varjupaigataotlejate ligipääs tööturule: Suurbritannia, Saksamaa, Eesti, Soome ja Rootsi näitel
Kuupäev
2014
Autorid
Ajakirja pealkiri
Ajakirja ISSN
Köite pealkiri
Kirjastaja
Tartu Ülikool
Abstrakt
Varjupaigapoliitika on valdkond, millega on seotud kõik riigid. Euroopa Liidu
liikmesriigiks astumisega võetakse endale ühtlasi ka kohustus kohandada oma riigi
seadused liidu omadega. Euroopa Liidu direktiiviga on paika pandud
varjupaigataotlejate minimaalsed vastuvõtutingimused. Siiski on riikidel võimalik
ettekirjutisi oma seadustega kohaldada ning rahvusvahelist kaitset vajavate inimeste
vastuvõtmiseks direktiivist leebemad meetmed määrata. Üheks direktiiviga kindlaks
määratletud aspektiks on varjupaigataotlejatele tööõiguse andmine otsuse menetluse
ajal. Ooteperioodi pikkus varieerub Euroopa Liidu 28 liikmesriigi vahel kohe
töölelubamisest kuni ühe aastani.
Selle magistritöö eesmärk on vaadelda põhjuseid, mis on mõjutanud riikide hoiakuid
varjupaigapoliitiliste otsuste suhtes, täpsemalt rahvusvahelise kaitse taotlejatele
tööõiguse andmise osas. Juhtumriikide võrdleva analüüsi tulemusena leitakse seletus
küsimusele, kuidas ja miks erinevad riigid üksteisest rahvusvahelise kaitse taotlejatele
tööõiguse andmise poolest. Euroopa Liidu liikmesriigid on tööturule pääsemise
ooteaja alusel jagatud kahte suuremasse gruppi. Pika ooteajaga riike esindavad
Suurbritannia, Saksamaa ja Eesti ning lühikese ooteajaga riikidest vaadeldakse
Soomet ja Rootsit.
Töö lõpuks jõutakse järelduseni, et mida enam soovivad riigid varjupaigataotlejaid
eemal hoida, seda pikem on tööturule pääsemise ooteaeg.