Viljandi- ja Tartumaa võrkvööd 19. sajandil. Vööde tehnikad ja roll traditsioonilises pulmakombestikus ning võimalused kaasajastamiseks

Abstract

Lõputöö eesmärk oli 1) kaardistada Eesti muuseumikogudes säilinud Tartu- ja Viljandimaa võrkvööde tehnilised aspektid, 2) tutvustada vööde rolli 19. sajandi pulmakombestikus ning 3) leida aja- ja asjakohaseid võimalusi veimedega seotud pulmakombestiku taaselustamiseks võrkvööde näitel. Allikmaterjalidena on kasutatud etnograafilisi võrkvöid, arhiivitekste, kirjandusallikaid ning veimeteemalist originaalküsimustikku. Uurimus algab ülevaatega võrkvööde uurimisseisust Eestis. Koostöös TÜ VKA RKO käsitööteaduse terminite komisjoniga on välja pakutud kaasajastatud võrkpõime alased terminid. Uurimuse põhifookus on 19. sajandist säilinud Tartu- ja Viljandimaa võrkvöödel. Kahe maakonna piires joonistuvad välja mitmed ühisjooned nii põimimise tehnikates kui värvikasutuses. Lisaks enam levinud labasele ja diagonaalsele põimele leidub valimis kaks kahepoolses toimses põimes ning viis ringselt põimitud labast vööd. Paljudest kihelkondadest on säilinud üksikud võrkvööd või puuduvad näited sootuks, mis ei luba teha terviklikke järeldusi kihelkondlike tehniliste nüansside, värvi- ja mustrieelistuste osas. Kõrvutades Tartu- ja Viljandimaa pulmapärimuse alast arhiivmaterjali ning meeste vööde kohta leiduvat infot, on kolmandas peatükis antud ülevaade veimedest traditsioonilises pulmakombestikus. Veimi valmistati kogu neiupõlve vältel, enam pärast kosjade vastu võtmist. Annid olid lisaks veimevaka jagamisele olulised mitmetes rituaalides pulmapeo vältel. Neljandas peatükis on pakutud välja lahendusi tänapäeval koopialaadsete võrkvööde põimimiseks. See hõlmab mustriskeeme, hinnanguid materjalile ning arvutusi lõime tiheduse kohta. Töö raames valmisid 24 tööproovi neljast kihelkonnast, mis on leitavast lisast 2. Viimases peatükis vaatleb autor lähemalt võimalusi 19. sajandi pulmakombestiku taaselustamiseks ja veimede valmistamiseks. Küsitluse ning autori kogemuse põhjal on olemas huvigrupp, kes peab lugu vanematest kommetest ning käsitööst. Nende soovidest ja ettepanekutest lähtuvalt on pakutud soovitusi veimede valmistamiseks ning selleteemalise koolituse koostamiseks tänapäeval. Koolituste puhul on oodatud nii üle-Eestilisi kombeid ja pärandit kui ka kitsalt kihelkondlikke tavasid ja esemeid puudutav lähenemine.