Kodutus kui isiksuse sotsiaalne tagajärg

Abstract

Kodutus on maailmas kasvav probleem. Reeglina nähakse kodutuse põhjustena strukturaalseid faktoreid kuid eriti ei ole käsitletud kodutusega seotud isiksuseomadusi. Käesolevas töös uuriti kodutute isiksuse ja temperamendiomadusi ning kodutuks jäämise riskitegureid kasutades selleks SNAP-2 ja AUDIT skaalasid ning autori koostatud taustaandmete küsimustikku. Uurimuses osales 107 kodutut inimest seitsmest Eesti linnast. Kodutuse riskifaktoritest ilmnesid sarnaselt mujal maailmas leitule varasem vanglakaristus, vilets vaimne ja füüsiline tervis, vaesus, väike ja mittetoetav lähisuhetevõrgustik, ei ilmnenud aga madal haridustase ning alkoholisõltuvus. Temperamendi- ja isiksuseomaduste puhul leiti, et kodutute grupp erineb tavainimeste grupist märkimisväärselt kõigil 3 temperamendiskaalal (kõrgem negatiivne temperament p < 0.001 ja pidurdamatus p < 0.001 ning madalam positiivne temperament p = 0.042) ning suuremal osal nendega seotud isiksusejoonte skaaladel. Eriliselt tõusis esile just negatiivse temperamendiga seotud isiksusejoonte võimendumine. Isiksushäirete tunnuseid esines 88 kodutul 107-st, kõige sagedamini antisotsiaalset, paranoilist, skisotüüpset ja piirialast tüüpi.