Interspecies relationships: a zoosemiotic analysis of human-ape communication

Abstract

Me ei saa vältida kohtumist teiste liikidega, sest jagame oma keskkondi paljude teiste loomaliikidega. Käesolev doktoritöö pakub liikide vahelise kommunikatsiooni semiootilist analüüsi hübriidsetes keskkondades, keskendudes inimese ja inimahvide interaktsioonidele. Määratleme kommunikatsiooni kui sotsiaalse lävimise protsessi, mille käigus luuakse tähendusi loomariigis. Meie tähelepanu on koondunud komplekssete omailmadega loomadele, kelle sotsiaalne kommunikatsioon on keeruline ja hõlmab sageli paljusid indiviide. (Zoo)semiootiline lähenemisviis võimaldab meil inimkeskse vaatenurga asemel võtta teiste liikide perspektiiv. Omailma mudel osutub inspireerivaks ja võimsaks vahendiks, mida saame kasutada (osaliselt) teiste organismide maailmadele juurdepääsemiseks. Antud väitekirjas arendame „omailmade kattuvuse“ mõistet, st ideed, et omailma ei tuleks mõista ainult liigispetsiifilise ega organismispetsiifilise mudelina, vaid pigem tuleks seda laiendada, et see hõlmaks jagatud tähendusi. Selline lähenemisviis võimaldab meil analüüsida erinevate liikide sotsiaalset kommunikatsiooni, et parandada tehistingimustes peetavate loomade heaolu. Selles doktoritöös pakume välja sotsiaalse kommunikatsiooni analüüsiks sobiva mudeli, mis on tundlik analüüsitava liigi liigispetsiifiliste tunnuste suhtes. Näitame, kuidas kommunikatsiooni käigus tekivad vastastikku arusaadavad keeled, mis võimaldavad kahel erineval liigil kommunikeerida. Erinevad loomaliigid läbivad oma semiootilise keskkonna ulatusliku muutmise protsessi, kuna omandavad ja kasutavad uusi märke. Oleme seda nähtust seostanud omailma ülemineku mõistega. Leiame, et tehistingimustes peetavad loomad mõjutavad institutsionaalseid praktikaid ja muid inimese loodud märgisüsteeme. Näiteks võivad mõned loomad mõjutada hooldamispraktikaid, sealhulgas rikastamist ja tööprotsesse. Korduvad interaktsioonid toovad hübriidsetes keskkondades kaasa uusi tähendusi ja käitumist. Teeme ettepaneku, et ulukihooldajaid tuleks pidada tehistingimustes olevate inimahvide sotsiaalseteks kaaslasteks ja nende suhteid loomadega tuleb väärtustada. Ulukihooldajate mõju võib nende hoolealustel esile kutsuda liigisisese käitumise ja rikastada inimahvide elutingimusi, pakkudes mitmekihilist sotsiaalset lävimist. Seega tuleks neid käsitleda heaoluanalüüsist ja rikastamisstrateegiatest lahutamatuna.

We cannot avoid encountering other species because humans do not live in isolation from other members of the animal world. We share our spaces with a multitude of other animal species. This thesis provides a semiotic analysis of interspecies communication in hybrid environments by focusing on human-ape interactions. In this work, we define communication as the process of creation and negotiation of meaning arising from social interactions in the animal kingdom. We focus on animals with more complex umwelten, whose social interactions are complex and multi-individual. A (zoo)semiotic approach enables us to abandon an anthropocentric perspective and adopt that of other species. The umwelt model proves to be an inspiring and powerful tool that we can use to (partially) access the world of other organisms. In this dissertation, we develop the concept of "umwelt overlap", that is, the idea that the umwelt should not merely be understood as a species-specific nor as an organism-specific model, but rather it should be expanded to encompass areas of shared meanings. Our approach allows us to analyze social communication of different species aiming to better the welfare of animals in captivity.

In this thesis, we propose a model suitable for analyzing social communication that is sensitive to the species-specific features of the species under analysis. We show how mutually intelligible languages are created during interaction that allow two different species to communicate. Different animal species undergo an extensive modification of their semiotic environment due to the acquisition and usage of new signs, a phenomenon that we link to the concept of umwelt transition. We determine that animals in captivity shape institutional practices and other human-made sign systems. Some animals may bring changes to institutional practices by influencing handling practices, including enrichment and work routines. Repeated interactions bring about new meanings and behaviors within hybrid environments. We propose that keepers should be seen as social companions of apes in captivity, and their relationship should be valorized. Keepers may elicit intraspecific behavior and enrich apes' living conditions by providing multilayered social interactions. They should thus be seen as an integral part of welfare analysis and enrichment strategies.