Klassika kaasajastamise strateegiad Henrik Ibseni näidendite lavastustes Eesti nüüdisteatris

Abstract

Magistritöö käsitleb klassika kaasajastamist kolmes Eesti nüüdisteatri lavastuses, mis põhinevad Henrik Ibseni näidenditel. Analüüsitud lavastused on „Rahvavaenlane“ (2019), „Meister Solness“ (2022) ja „Nukumaja“ (2024). Uurimuse eesmärk on välja selgitada, milliseid strateegiaid klassikalise dramaturgia kaasajastamisel kasutatakse, kuidas aitab kaasajastamine tekitada seoseid tänapäevase ühiskonnaga ning millistes semiootilistes märgisüsteemides kaasajastamine ilmneb. Analüüs tugineb Gérard Genette’i tekstide muutmise strateegiatele, milleks on diegeetiline ja pragmaatiline ülekanne, transmotivatsioon ja transevalvatsioon. Magistritööst järeldub, et lavastustes avaldub kaasajastamine peamiselt visuaalsel, keelelisel ja näitlejatehnilisel tasandil. Kaasajastatud lavastustes võib lavastaja olla teadlikult võimendanud tänapäevaga suhestuvaid alustekstis esinevaid teemasid, näiteks naiste emantsipatsioon, lähisuhtevägivald ja meedia roll ühiskonnas.