Täiskasvanutele suunatud nuku-, objekti- ja visuaalteater. Teoreetilisi vaatepunkte praktiliste näidete alusel

Abstract

Käesolev magistritöö avab täiskasvanutele suunatud nuku-, objekti- ja visuaalteatri mõistestiku lähtuvalt erinevate teoreetikute käsitlustest. Defineeritakse nukuteater, objektiteater ja visuaalteater, sealjuures ka mõisted nukk, objekt ja visuaalsus (visuaalne), esmalt teooriast lähtuvalt ning seejärel rakendatakse teooria lavastuste analüüsides. Empiirilisteks näideteks valitud lavastuste käsitlustes pööratakse põgusalt tähelepanu ka kriitikale ning uuritakse, kuidas on määratletud ja nimetatud lavastustes esinevad liigilised eripärad. Empiirika on valitud kahest kriteeriumist lähtuvalt: tegemist on lavastustega, mida on võimalik käsitleda nuku-, objekti- ja/või visuaalteatrina; tegemist on lavastustega, mida siinkirjutaja on näinud ning omab nendega otsest kogemust. Teatriliigi määramine teostatakse eeskätt dominandi määramise kaudu. Dominanti on võimalik kindlaks määrata peamiselt märgisüsteemi põhjal, milles publikuga suheldakse. See tähendab, et mille kaudu ja kuidas mängitakse, olgu selleks nukk, objekt või visuaalselt tajutav kujund, vihjab lavastuse liigilisele kuuluvusele. Magistritöös kasutatakse teoreetilise aluspõhjana täiskasvanutele suunatud nuku-, objekti- ja visuaalteatri uurimiseks erinevaid teoreetilisi raamistikke, sealhulgas nii semiootikat kui ka fenomenoloogiat. Väidetakse, et kuna kaasaegses teatris on tegemist segatehniliste lavastustega, võib neid käsitleda sõltuvalt dominandist nuku-, objekti- ja/või visuaalteatrina.