Affective-imaginative modelling in semiotic context: a Vichian perspective

Abstract

Doktoritöö käsitleb Itaalia 18. sajandi tähelepanuväärse filosoofi Giambattista Vico tööd tänapäeva semiootika valguses. Vico oli üks esimesi mõtlejaid, kes kirjeldas protsesse, mida me praegu tunneme kehastunud meele ideena: ta rõhutas, et inimese mõtlemine ei ole ainult ratsionaalne, vaid selles osalevad ka meeleline taju, inimlikud kired ja kujutlusvõime, mis kõik on olemuselt kehalised. Lisaks Vico tööde seosele semiootikaga näidatakse tema suhteid praegusaegse kultuuripsühholoogiaga. Üheks oluliseks mõisteks, mida Vico kasutas, on inimesele omane kujutlusvõime, mis on aluseks maailma mõtestamisel. Semiootikas saab inimese mõtestamisvõimet mitmete teiste mõistete kõrval kirjeldada läbi kahe olulise mõiste: modelleerimine ehk mudelite loomine ja omailm ehk organismi subjektiivne maailm. Minu doktoritöö kasutabki just neid Tartu semiootika jaoks olulisi mõisteid, et näidata, mil moel kujutlusvõime, nii nagu Vico seda mõistab, võimaldab inimestele paindlikkust ja uute tähenduste omistamist oma kogemustele. Kujutlusvõime abil loodud mudelid on motiveeritud subjektiivsest kehalisest kogemusest ja afektiivsetest reaktsioonidest. Minu doktoritöö toob sisse afektiiv-kujutlusliku modellerimise mõiste, kirjeldamaks seda laadi mudelite loomist. Doktoritöö panuseks on ühtlasi Vico kujutlusvõime mõiste toomine üldisemasse semiootika konteksti, Tartu traditsiooni arvestades.

The doctoral thesis explores the work of the notable Italian philosopher Giambattista Vico in the light of contemporary semiotics. Vico was one of the first thinkers to describe processes that we now recognize as the concept of embodied mind: he emphasized that human thinking is not solely rational but also involves sensory perception, human passions, and imagination, all of which are inherently embodied. In addition to Vico’s connection to semiotics, this thesis also illustrates his relationships with contemporary cultural psychology. A concept central in Vico’s works is imagination, which serves as the foundation for making sense of the world. In semiotics, the capacity for human sensemaking can be described, among other concepts, through two essential notions: modelling or the creation of models, and the umwelt or the subjective world of the organism. My doctoral thesis employs these concepts crucial for Tartu semiotics to demonstrate how imagination, as Vico conceives it, provides individuals with the flexibility to attribute new meanings to their experiences. The models created through imagination are motivated by subjective embodied experiences and affective reactions. My doctoral thesis introduces the concept of affective-imaginative modelling to describe the creation of such models. It also places the Vichian concept of imagination into a broader semiotic context, with a specific focus on the Tartu semiotic tradition.