Söömishäirete hindamise skaala konstrueerimine

Abstract

Käesoleva magistriprojekti eesmärgiks oli koostada söömishäireid hindav küsimustik, mis aitaks eristada söömishäirega patsiente tervetest ning anoreksia, buliimia ja liigsöömishäirega patsiente omavahel. Kliinilise valimi moodustasid anorexia nervosa (N=40), bulimia nervosa (N=39) ja liigsöömishäirega (N=20) patsiendid, keda võrreldi Kaalujälgijate (N=47) ning kontrollgrupiga (N=474), kellest omakorda 61 uuritavat olid kontrollitud psühhiaatriliste häirete esinemise suhtes. Uuritavad täitsid eestikeelse EDI-2 (Eating Disorder Inventory; Podar, Hannus & Allik, 1999), käesoleva uurimuse jaoks koostatud 86-väitelise Söömishäireid Hindava Skaala (esialgne SHS) koos lisaküsimustega ning ankeedi sotsiodemograafiliste andmete kohta. Skaala konstrueerimise tulemuseks oli 4-faktoriline, 29- väiteline enesekohane Söömishäireid Hindav Skaala (SHS), alaskaaladega Söömise piiramine, Liigsöömine, Toidu väljutamine ning Hõivatus välimusest ja kehakaalust. SHS-i ja alaskaalade sisereliaablused olid kõrged (α=0,90-0,93). Olulised erinevused kliinilise ja kontrollgrupi ning kliinilise grupi sees kinnitasid skaala eristavat valiidsust. Liigsöömise ja Toidu väljutamise alaskaalad ning SHS üldskoor eristasid omavahel diagnostilisi gruppe. Söömise piiramine ning Hõivatus välimusest ja kehakaalust näisid hindavat kõikidele söömishäiretele iseloomulikke latentseid tunnuseid. SHS konstruktivaliidsust kinnitasid kõrged korrelatsioonseosed EDI-2 kolme alaskaalaga – Buliimia, Kehaga Rahulolematus, Kõhnuseihalus. SHS ja alaskaaladele leiti äralõikepunktid eristamaks söömishäiretega patsiente tervetest ning erinevate söömishäiretega patsiente omavahel. Käesoleva uurimuse tulemusi on võimalik kasutada nii söömishäirete diagnostikas, ravis kui ka teadusuuringute raames.