Villaste kangaste kudumise võtted 11.-17. sajandi Eesti arheoloogiliste leidude põhjal ja nende taasloomine tänapäeval

Abstract

Magistritöö „Villaste kangaste kudumise võtted 11.–17. sajandi Eesti arheoloogiliste leidude põhjal ja nende taasloomine tänapäeval“ sisaldab uurimuslikku osa, esemelise allikmaterjali käsitlust ja praktilise töö valikuid, kirjeldusi ja kokkuvõtteid. Töös keskendusin kangakudumise juures kasutatud töövõtetele ja kangaste visuaalsele taasloomisele. Kui enamasti on rekonstrueeritud mineviku rõivaesemeid või rõivajooniseid, siis antud töös lähenesin arheoloogilisele ainesele kangakudumise tehnoloogia taastamise eesmärgil. Esemelise allikmaterjalina kasutasin Tartu Ülikooli arheoloogiakogus, Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogus ning ERM-i tekstiilikogus hoitavaid tekstiilileide. Ajaliseks alampiiriks minu uurimistööle on 11. sajand, mille tingis Eesti aladel levinud matmistraditsioon. Kuni 11. sajandini oli tavaks surnud ja neile kaasa pandud panused põletada, tänu millele pole enne seda tekstiilid enamasti säilinud. Minu töö ajalise ülempiiri seadis Eesti üks paremini säilinud arheoloogilisi tekstiilileide Parisselja rabast ja asjaolu, et see on dateeritud 15.–17. sajandisse. Uuritud tekstiilileiud pärinevad enamuses maakalmistutest ja peitleidudest. Uurimusest jäid välja keskaegsed linnatekstiilid ja eraldi uurimust vajavad Siksälä matuste tekstiilid. Magistritöö ühe tulemusena sai dokumenteeritud 11.–17. sajandi arheoloogilised tekstiilileiud. Selles tuginesin arheoloogiliste tekstiilide uurimisel tavapäraseks saanud tehnilise analüüsi põhimõtetele, mille põhjal vaatlesin järgmisi omadusi: materjali (lõnga), kanga tihedust, sidusetüüpi, struktuuri, eritunnuseid (servad, alustused, lõpetused) ja viimistlust. Selekteerisin välja informatiivsemad ja paremini säilinud leiud, mille võtsin praktiliste katsetuste juures aluseks. Praktilise töö eesmärgiks oli saavutada leiumaterjalile võimalikult sarnaseid vasteid, kasutades tänapäevaseid materjale ja töövahendeid, et tulemused oleksid teostatavad ka edaspidi. Kõige suuremaks takistuseks praktilise töö juures oli samade omadustega lõngade leidmine. Kuna minu magistriõpingute ajal sai teoks TÜ VKA käsitöö osakonna villavabriku soetamine ja sisseseadmine, siis muutis see paremuse poole ka minu materjali otsingud. Üks olulisemaid tegureid on see, et masinapark võimaldab valmistada siledat poolkammlõnga. Originaalidele sarnaseid tulemusi saavutasin, kui kasutasin kudumiseks siledamat lõnga. Sellise materjaliga tuleb kangastruktuur hästi esile, mis iseloomustas suuresti uuritud originaale. Laiemas perspektiivis on käesoleva uurimuse põhjal plaanis TÜ Viljandi kultuuriakadeemia Vilma villakojas välja töötada kindel sortiment lõngu, millega töö ajalisest raamistusest pärit kangastest koopiaid kududa