Väikesed hallid ajurakud: äkktaipamise neuraalsed korrelaadid

Abstract

Millised protsessid leiavad ajus aset, kui inimene jõuab järsult ja endalegi ootamatult mingile uuele arusaamale või teda vaevanud probleemi lahenduseni? Psühholoogia-alases kirjanduses nimetatakse sellist ootamatut ning sageli ahhaa-efekti saatel saabuvat uut teadmist või arusaama äkktaipamiseks. Äkktaipamisel on mitmeid huvitavaid omadusi, mis eristavad seda aeganõudvast ja metoodilisest analüütilisest õppimisest - ebatavaline äkilisus, väga efektiivne ja põhjalik mällusööbivus, afektiivne ahhaa-komponent ning veendumus, et äsjaomandatud uus arusaam on õige. Äkktaipamise bioloogilise korrelaadi uurimine ajurakkude ja -võrgustike tasandil võib pakkuda uusi teadmisi info integreerimise, õppimise, loovuse ja mälu konsolideerumise kohta, mistõttu võib äkktaipamine pakkuda eeliseid loetletud nähtuse üldiste seaduspärasuste uurimiseks. Käesolevas töös pakutakse välja esimene äkktaipamise neuraalsete korrelaatide teooria ajurakkude tasandil, postuleerides, et äkktaipamine on hippokampuse CA1 regiooni püramidaalneuroni de novo koharakuline aktiivsus mentaalse navigatsiooni ajal, mida toetavad eripärased sünaptilise plastilisuse mehhanismid ning teravlained CA1 regiooni