The influence of vitamin D on the physical performance of conscripts in the Estonian Defence Forces

Abstract

D-vitamiinid e. kaltsiferoolid on rasvlahustuvate vitamiinide rühm, mis käituvad inimorganismis hormoonide sarnaselt. Tuntumad D-vitamiini vormid on loomse päritoluga D3 e. kolekatsiferool ja taimse päritoluga D2 e. ergokaltsiferool. 90 % inimkehas olevast D-vitamiinist tekib ultraviolettkiirguse toimel nahapinnale. Vaid 10-20 % saame loomse päritolu toidu kaudu ning ainult umbes 1% taimsete toiduainetega. D-vitamiini puuduse profülaktikaks kasutatakse veel lisamanustamist kapslite või õlina. D-vitamiini sisaldust hinnatakse inimekehas kaudselt 25(OH)D määramisega vereseerumis. D-vitamiini defitsiit on väga leivunud probleem, kuid ikkagi tuleb see sageli üllatusena, sest ka pikaajaline defistiit ei põhjusta enamikel inimestel tuntavaid füüsilis vaeguseid. D-vitamiini on väga oluline luu metabolismis ning defitsiidi tingimustes tõuseb risk osteopeeniale ja osteoporoosile, luumurdudele, stressmurdudele ning lisaks immunsüsteemi funktsionihäiretele ja füüsilise töövõime langusele. D-vitamiini defitsiiti risk esineb kõigis vanusegruppides ning tõuseb väga suure füüsilise ja vaimse koormusega seotud tegevusaladel, mille hulka kuulub ka sõjaväeteenistus. Füüsiline võimekus on sõjaväes kriitilise tähtsusega nii väljaõppel kui ka missioonidel. D-vitamiiniga seotud uuringud näitavad vastukäivaid seoseid füüsilise võimekuse ja D-vitamiini defistiidi vahel. Uuringu eesmärgiks oli hinnata D-vitamiini tasemeid erinevatel aastaaegadel, lisamanustamise mõju ja seoseid füüsilisele võimekusega Eesti ajateenijatel. Uuringute käigus leidsime D-vitamiini defitsiiti juba suvekuudel ning olulist süvenemist kevadeks. Madalates annustes (kuni 1200IU) pikaajaline D-vitamiini profülaktika ei tõstnud vereseerumi 25(OH)D erinevalt 4000IU manustamisega, kus efekt oli selgelt positiivne. Sama uuringu käigus teostatud füüsilisse võimekuse testidel ei leitud uuringurühmades seoseid D-vitamiini defitsiidi ja füüsilise võimekuse vahel. Doktoritöö tulemusena saame anda uusi soovitusi D-vitamiini defitsiidi profülaktikaks noortel meestel.

D vitamins – calciferols - are a group of fat-soluble vitamins that behave similarly to hormones in the human body. The most well-known forms of vitamin D are animal-derived vitamin D3 (cholecalciferol) and plant-derived vitamin D2 (ergocalciferol). Approximately 90% of the vitamin D in the human body is produced on the surface of the skin by the action of ultraviolet radiation, 10–20% is of animal origin, and only about 1% comes from plants. Supplementation in the form of capsules or oil is also used to prevent vitamin D deficiency. Vitamin D is assessed indirectly by determining blood serum 25(OH)D levels in the human body. Vitamin D deficiency is a very widespread problem, but it still often comes as a surprise, because even a long-term deficiency does not cause noticeable physical effects in most people. Vitamin D is very important in bone metabolism, and in conditions of deficiency, the risk of osteopenia and osteoporosis, bone fractures, stress fractures, and immune system dysfunction increases, and there is a reduction in physical work capacity. The risk of vitamin D deficiency occurs in all age groups and increases in occupations involving very high physical and mental stress, which includes military service. Physical fitness is critical in the military for both training and missions. Research shows conflicting associations between physical performance and vitamin D deficiency. The aim of this study was to evaluate the levels of vitamin D in different seasons, the effect of supplementation, and the relationship with physical performance in Estonian conscripts. During the research, we found that there was already a vitamin D deficiency in the summer months which then tends to be worst by spring. Long-term vitamin D supplementation in low doses (up to 1200 IU) did not increase serum 25(OH)D, unlike the administration of 4000 IU, for which the effect was positive. In physical performance tests conducted during the same study, no correlations between vitamin D deficiency and physical capacity were found in the study groups. As a result of the doctoral thesis, we can give new recommendations for the prevention of vitamin D deficiency in young men.