Ajakirjanike üleminek kommunikatsioonivaldkonda, peamised põhjused

Abstract

Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida, miks ajakirjandusest lahkutakse kommunikatsioonivaldkonda ning tuua välja peamised põhjused. Samuti vaatles autor ajakirjanduse ja kommunikatsioonivaldkonna eripärasid ning ajakirjanike ja suhtekorraldajate omavahelisi suhteid. Teisalt uuris autor ka tugisüsteemide olemasolu ja vajalikkust. Antud uurimuse tulemustest selgus, et ajakirjandusest lahkutakse stressi, materiaalsete ja personaalsete indikaatorite tõttu. Stressi indikaatorid nagu näiteks töömahust ja tähtaegadest tulenev stress ning rutiin mõjutavad ajakirjanike vaimset tervist ning heaolu, mis võivad viia läbipõlemiseni. See tähendab seda, et ajakirjanik võib vajada psühholoogilist või isegi meditsiinilist abi. Personaalseid indikaatorid tulenevad erinevate indiviidide persoonidest, huvidest ja eneseteostuse vajadustest ning ei mõjuta vaimset tervist nii palju kui seda teevad stressi indikaatorid. Kunagised ajakirjanikud ei toonud põhilise ajakirjandusest lahkumise põhjusena välja materiaalset indikaatorit ehk raha, kuid ütlesid siiski, et ajakirjanduses on rahaline seis halb ning ajakirjanikud on alatasustatud. Endised ajakirjanikud lisasid ka, et kommunikatsioonivaldkonnas on neil mingil määral suurem palk. Samuti tõid endised ajakirjanikud lahkumise põhjustena välja personaalsed indikaatorid – kolleegide eetilised üleastumised ja sobimatuse ajakirjandusse. Eetiliste ülesastumiste all mõtlesid kunagised ajakirjanikud seda, et kriitiliste lugude kirjutamisel ei mõtle osad ajakirjanikud enam inimeste tunnetele ning tekitavad neile sellega põhjendamatuid kannatusi. Osa valimis olnud endiseid ajakirjanikke ei suutnud enam seda kõrvalt vaadata ja otsustasid erialavahetuse kasuks. Erialavahetuse põhjustena tõid kunagised ajakirjanikud välja ka sobimatuse ajakirjandus tööks. Nad nägid, et neil puudub ajakirjanikele omane sisemine „põlemine“ lugude tegemisel. Häiriva faktorina tõid nad välja tundmuse, et neist ei saa väga head ajakirjanikku vaid ainult keskpärane – see ei läinud nende enesetõestamise vajadusega kokku ning nad otsustasid minna ajakirjandusest kommunikatsioonivaldkonda. Kunagine ajakirjanik märkis, et ta on nõus ajakirjandusse tagasi tulema, kui rahaline seis ajakirjanduses paraneks. Teised endised ajakirjanikud rääkisid, et kommunikatsioonivaldkonnas töötamine aitaks neil paremini ajakirjandusliku tööga hakkama saada. Nad arvasid, et nüüd näevad protsesse paremini kui ajakirjanduses töötades. Ajakirjanike ja suhtekorraldajate omavahelised suhted on läbi aegade olnud üsna negatiivsed. Kunagised ajakirjanikud tõid välja, et enne kommunikatsioonivaldkonnas töötamist oli neil suhtekorraldajatest üsna halb arvamus. Neile tundus, et kommunikatsioonivaldkonna spetsialistid saavad kõrget palka, käivad tööreisidel ning pigem tegelevad vahendamistööga kui siseloomega – see süvendas omakorda negatiivset suhtumist suhtekorraldusse. Antud uurimus keskendub ka mingil määral toetussüsteemidele toimetustes. Kunagised ajakirjanikud tõid välja, et toetust on vaja ja just algajale ajakirjanikule, sest see motiveerib neid tegema head tööd ja nad tunnevad ennast toimetusele vajalikuna. Samuti märkisid endised ajakirjanikud, et toetust peaksid pakkuma eelkõige juhtkond ja kolleegid.