In any case? Estonian spatial cases as argument markers

Abstract

Keele rääkijatena ei teadvusta me endale sageli, et kui me kasutame tegusõnu, siis nendega käivad kaasas teatud käänded, mis sõltuvad sellest tegusõnast, mida kasutati. Vaatad telekat? Sõna „telekas“ ilmub osastavas käändes. Sööd pitsat või sõid pitsa ära? Osastav või omastav kääne. Unistad millestki? Seestütlev kääne. Me teame, millist käänet kasutada, aga me ei tea, miks me seda teeme. Miks on tegusõnade ja käänete süsteem selline nagu ta on ja miks kasutame mõnede tegusõnadega kohakäändeid, kui nad ei tähista seal asukohti – näiteks „unistan pitsast“ või „pidu järgneb õhtusöögile“?

Tegusõna kirjeldab sündmust või seisundit, millel üldiselt on osalised. Fraase, mis väljendavad neid osalisi, nimetame tegusõna argumentideks. Näiteks „sööma“ argumendid on see, kes sööb, ja see, mida süüakse. Ilma nendeta poleks sel tegusõnal tähendust. Nende kahe fraasi käänded sõltuvad tegusõnast. Igal tegusõnal on seega argumendistruktuur, ehk struktuur kindlate käänetega teatud konfiguratsioonis, mille abil saame teada, kes või mis osales verbi kirjeldatud sündmuses ja millises rollis nad seda tegid. „Vaatama“ kasutab argumendistruktuuri nimetavas käändes vaatajaga ja osastavas käändes vaadatavaga. „Unistama“ kasutab aga struktuuri, kus unistaja on nimetavas ja unistamise objekt seestütlevas käändes.

Käesolev monograafia kirjeldab kuue kvantitatiivsete korpusuuringu ja ühe katse tulemusi, mille abil uuriti, milline roll on eesti keeles kohakäänetega argumendistruktuuridel. Töö uurib kohakäänetega struktuuride kolme aspekti – nendega ilmuvaid tegusõnu, nendes ilmuvaid käändeid ja nende märgitud argumendistaatuse tugevust.

Esiteks, on põhjust arvata, et teatud struktuurid ilmuvad vaid teatud tüüpi tegusõnadega, kuid pole selge, kuidas täpselt erinevad eesti keeles eri struktuuride tegusõnad üksteisest. Käesolev töö leidis, et kohakäändestruktuuridega ilmuvad tegusõnad viitavad palju staatilisematele oludele kui tavapärase osastava või omastava struktuuriga tegusõnad, kirjeldades pigem seisundeid kui sündmusi. Samuti leidis see, et enamjaolt ei ole kohakäänetel sellises positsioonis enam kohatähendust, isegi mitte metafoorselt.

Teiseks, töö uuris, kui grammatiseerunud on kuus eesti keele kohakäänet. Kõrgem grammatiseerumistase viitab laialdasemale kasutusele argumendimarkerina ning käände sagedasemale kasutusele kohatähenduseta kontekstides. Töö leidis, et seestütlev ja alaleütlev kääne on nii grammatiseerunud, et eesti keele rääkijad kasutavad neid pigem ilma kohatähenduseta, sealhulgas tähistamaks sündmuste ja seisundite osalisi.

Kolmandaks, monograafia keskendub argumendisideme tugevusele tegusõna ja argumendi vahel. Keeleteaduses arvatakse, et grammatilises (nt osastavas) käändes argumendid („sööb leiba“) on tugevamad argumendid kui kohakäändes argumendid („unistab leivast“). Esimest tüüpi argumente loetakse eesti keeles sihitiseks, aga teist tüüpi ei loeta. Töö jaoks läbi viidud katse näitab, et argumendiside on neis kahes kontekstis sama tugev ega sõltu käändest. Katse näitas ka, et argumendistaatus on oma olemuselt gradientne mitte binaarne, ning et mõned asukohafraasid on tegusõnadega nii tugevalt seotud, et neid võib lugeda poolargumentideks.

Kokkuvõttes annab väitekiri meile hulga uusi teadmisi sellest, kui lai võib olla kohakäänete kasutusala, millist tüüpi argumente nad markeerivad ning kuidas nad diakroonilises perspektiivis sellise funktsioonini jõuavad. Töö tulemused on vägagi relevantsed keelteüleses perspektiivis, arvestades morfoloogiliselt rikaste keelte (nt eesti keel) olulisust käänete ja nende süntaktilise funktsiooni uurimisel.

Language speakers are not often aware of the fact that using certain verbs requires the use certain case affixes. The Estonian verb “vaatama“ (“watch“) requires its object to be in partitive case while “unistama” (“dream about”) takes an argument in elative case (“out of”). Speakers intuitively know which case to use, but they do not know what is behind this distrubution. What are the inner dynamics of the system around verbs and cases? How often and on what conditions are spatial cases (e.g. elative) used with verbs when they do not express spatial meaning, for instance “Ma unistan pitsa-st” (“I am dreaming about pizza”). Do they mark essentially the same type of argument status as grammatical cases (e.g. partitive)?

Verbs express events or states that commonly have participants. Phrases referring to these participants are known as verbal arguments. For instance, “sööma” (“eat”) takes two arguments – the eater and the eaten. Without them, the verb would not have meaning. The cases on these two phrases depend on the verb. Each verb therefore has an argument structure, i.e. selects particular cases in a particular configuration, letting us know, what is involved in the event described by the verb, and in what type of role they play. “Vaatama” (“watch”) has a structure with a nominative subject and a partitive object. The structure of “unistama” (“dream about”), however, includes a nominative subject and an elative argument.

This thesis presents six corpus studies and one experiment, all investigating Estonian argument structures with spatial cases. It focusses on the three main variables describing argument structures: the verbs with which they occur, the cases they include and the strength of argument status they mark.

First, there is reason to think that different structures occur with different types of verbs. It is not clear, however, in what ways these verbs are distinct in Estonian. We found that verbs in spatial case argument structures (“unistama” – “dream about”) are more stative than verbs in more common argument structures (“sööma” – “eat”). We also found that in a wide range of verbs, spatial cases no longer have any trace of spatial meaning when marking their arguments.

Second, we asked, which spatial cases are most grammaticalised. Cases on a higher grammaticalisation level mark arguments and occur without spatial meaning more frequently. We found that elative (“out of”) and allative (“onto”) are so grammaticalized that they are infrequently used for referring to space. Instead, they are used for talking about other types of meaning and relationships, including marking the highly abstract argument relation.

Third, the thesis investigated argument status in various functions of spatial cases. Mainstream linguistic theory regards canonical objects (e.g. the object of “eat”) as stronger arguments than non-canonical arguments (e.g. the elative argument of “unistama” – “dream about”). Our experiment showed that spatial case structures include equally strong arguments as canonical structure, meaning case has little to do with argument status. It also demonstrated the gradient nature of argument status, outlining various types of semi-arguments.

All in all, the thesis provides us with an abundance of new knowledge about how Estonian spatial cases function in the service of verbs. These results are highly relevant to cross-linguistic knowledge, given the important role morphologically rich languages such as Estonian play in studies investigating the use of morphology in marking syntactic relations.