Semiotic modelling of identity and communication in virtual reality, augmented reality, and mixed reality

Abstract

Käesolev doktoritöö seab eesmärgiks semiootiliselt modelleerida hüperreaalsust tänapäeva digitaliseerunud ühiskonnas, pidades silmas WEB 3.0 kaudu saabuvat virtuaalsuse ajastut. Tulevane Web 3.0 kui praeguse digiruumi areng viib meid hüperreaalsusesse (kus virtuaalne saab tegelikkusest reaalsemaks). Me nimetame seda järgmist sammu ‘hüpervirtuaalsuseks’ kui ühendavaks ‘ virtuaalset’ ja ‘ hüperreaalsust’, kus füüsiline muutub tähendusetuks lõuendiks, mida katvas digikihis on seejuures niisugused virtuaalsed alad, mis püüdlevad omaenda maailma eristamisele tavadigimaailmast. Töös uuritakse virtuaalreaalsuse, lisareaalsuse ja segureaalsuse mudeleid, väites, et virtuaalreaalsuse ja lisareaalsuse puhul puudub hüpervirtuaalsuse loomise jaoks vajaminev interaktsioon füüsi(ka)lise ruumiga, samas võib segureaalsus katta füüsilise reaalsuse digitaalse teabekihiga, kuni muutudes füüsi(ka)lisest ruumist enamtähenduslikuks ja olulisemaks. Need ruumid võivad dubleerida füüsilist või võimendada virtuaalset, ilmutades end rohkem kui virtuaalsena. Kasutaja ja tema avatari identiteedi transmediaalsus on üks viimaseid suhteid, kus füüsilised, võrguühenduseta märgid moodustavad semiootilise suhtlusmudeli esmase aluse. Töö ühe järeldusena rõhutame, et täiustatud digitaalse kirjaoskuse õpetamine võimaldaks indiviidil kontekstualiseerida ennast füüsilises ruumis, vältides seega füüsilise märgi kui oma identiteediskeemi tähendusliku osa kadumist. Virtuaalne ruum peaks tähenduslikkust lisama, aga mitte asendama tavamaailma märke.

This thesis aims to semiotically model hyperreality in contemporary digitized society and beyond into the burgeoning Web 3.0 era of ubiquitous virtuality. The upcoming Web 3.0, as an evolution of the current digital space, leads us to an evolution of hyperreality (where the virtual is more real than reality). We call this next step “hypervirtuality” as a portmanteau of “virtual” and “hyperreality”, where the physical becomes a meaningless canvas, overlaid by digital information, which is itself appended by virtual spheres of digital signs that attempt to differentiate themselves from the mundane digital world. We investigate virtual reality, augmented reality, and mixed reality models, stating that virtual reality and augmented reality lack the interaction with the physical space to create hypervirtuality, but mixed reality could overlay the physical with a digital layer of information that increasingly becomes more significant and symbolic than mundane physicality. These spaces can replicate the physical or exaggerate the virtual, pointedly marking themselves as more virtual-than-virtual. The transmediality of identity between the user and their avatar is one of the last relationships where the physical, offline, signs form a primary foundation to the semiotic communication model. Our thesis concluded that an enhanced digital literacy education within the classroom would enable the contextualisation of self within the physical space, thus avoiding the loss of the physical sign as a meaningful part of one’s identity schema. The virtual space should add meaning and not replace offline signs completely.