Eksitaja Eesti rahvausundis: eksitajakogemuse muutumisest ajas Setumaa pärimuse näitel

Abstract

Käesolevas bakalaureusetöös vaadeldi eksitaja fenomeni avaldumist eesti rahvausundis. Varasemalt oli aukartus metsa vastu märgatavalt suurem kui tänapäeval, kuid paljudele inimestele on ka tänapäeval mets kõhedust tekitav paik – seda eelkõige siiski näiteks hirmu tõttu puukide ja rästikute ees, kuigi lõplikult pole kadunud ka metsa seostamine üleloomulike vaimolenditega. Vanemas talupojakultuuris mindi metsa kindla eesmärgiga. Tänapäeval ei ole võõras olukord, kus metsas käiakse lihtsalt lõbu pärast kõndimas või tegeletakse metsaradadel spordiga. Antud olukorda võib põhjendada kultuurilise etteantuse puudumisega – inimesed ei ole teadlikud metsas tegutsevaid paranormaalseid olendeid puudutavast pärimusest või siis ei usu seda ning seetõttu ei pöörata neile ka tähelepanu. Uurimistöö käigus küsitletud inimestest arvas enamus, et metsa eksitakse vaid juhuslikult ära ning üleloomulikul väel ei ole eksimisega midagi pistmist. Ühe intervjueeritava sõnul võib antud olustikus süüdi olla Nõukogude Liidu pärand, mistõttu on varasemad Eesti rahvusundis tuntud motiivid unustusehõlma vajunud. Eksimisele leitakse muu alternatiivne põhjus, kuid lugudes võib sellegipoolest kohata vanematele kogemuslugudele omaseid motiive (nt eksitava või paha paiga motiiv, pärast abivahendi kasutamist või teise inimese kohtamist kohene eksimiskohast väljapääsemine). Eksimise vastaseid motiive nagu riiete pahupidi selga panemine ning leiva kaasas kandmine ma enda poolt kogutud kogemuslugudes ei täheldanud. Minu poolt uurimisobjektiivi jäänud alal ei ole eksitajakogemus enam kaugeltki nii aktuaalne, kui ta oli varasemal ajal. Inimesi, keda küsitleda, et leida mõni kogemuslugu, tuleb läbi kolmandate isikute üles otsida ning laialdast kajastust eksitaja fenomen ei leia. Materjali kogumisele avaldas suurt mõju riigis kehtestatud eriolukord, millest tingituna oli intervjuude käigus tunda inimeste hirmu nakkuse ees. Samuti ei tarvitse inimesed võõrale oma üleloomulikku tõlgendust varmalt esitada, sest tegu on küllaltki isikliku teemaga. Küsitletuid oli väga piiratud hulgal, mistõttu ei ole minu poolt tehtud järeldused ammendavad. Seda olulisem on antud teemaga tänapäeval tegeleda, et näha, kuidas varasemalt eesti rahvausundis levinud fenomen ajas muutub. Näiteks leidsin uudse motiivina essutaja-kessutaja mantra kordamise, mis varasemalt pärimuses kajastust ei ole leidnud. Kindlasti on esialgsete järelduste kinnitamiseks vajalik edaspidine põhjalikum materjali kogumine.