Setode kui etnilise grupi meediarepresentatsioon trükimeedias aastatel 1992-2012

Abstract

Käesoleva magistritöö eesmärgiks oli uurida Setomaa kajastamist kahes Eesti suuremas päevalehes aastatel 1992-2012 rahvusriigi kui kujutletud kogukonna kontekstis. Lähtudes konstruktivistlikust paradigmast, mille kohaselt on reaalsus sotsiaalselt konstrueeritud, uurisin sisemise teise konstrueerimist rahvusriigis. Minu kui uurija positsioon oli käesolevas töös mitmene. Olles ise seto kogukonna liige, püüdsin uurijana jääda võimalikult neutraalseks. Eeldades, et meedial on oluline roll rahvusliku identiteedi konstrueerimisel, käsitlesin setosid kui eestlaste etnilist gruppi rahvuse sisemise teisena. Rahvuslik identiteet võimaldab määratleda erinevate gruppide kuulumist rahvuslikku kogukonda (sisegruppi) või mitte (välisgruppi). Lisaks sellele tuli arvestada ka vaadeldava perioodi pikkuse ning toimunud muutustega. Kui taasiseseisvumise järel domineeris Eestis rahvusriigi ülesehitamine ning riik ei olnud veel täielikult rahvusriik, siis alates 2000. aastatest saab kindlamini vaadata ka globaliseerumise mõju rahvusriigile ja etnilistele gruppidele. Tulenevalt uurimiseesmärgist olid minu uurimisküsimusteks: - Kuidas on 21 aasta jooksul muutunud setode meediarepresentatsioon Eesti suuremates päevalehtedes? - Kuidas kujutletakse Eesti suuremates päevalehtedes setosid kui etnilist gruppi rahvuse osana? - Milline on setode representatsioon endast ja kuivõrd see erineb üleriigiliselt konstrueeritust? Uurimisküsimustele vastamiseks tuli alustada artiklite kogumisega, kõikse valimi moodustas 298 trükiajakirjanduses ilmunud artiklit, milles kajastati olulisel määral setode ja Setomaaga setotud temaatikat. Artiklite esmaseks analüüsiks viisin läbi kvantitatiivse kontentanalüüsi, mille käigus valisin välja 38 artiklit detailsemaks diskursusanalüüsiks. Uurimisküsimustele vastuste saamiseks kombineerisin kvantitatiivset ja kvalitatiivset uurimisviisi. Trükimeedias kajastatakse setode ja Setomaaga seotud temaatikat peamiselt seoses kultuuriliste ja poliitiliste teemadega uudisväärtuslikkuse kriteeriumi alusel. Setode enserepresentatsioon on üleriigilises meedias väga väikese osakaaluga ning kuvandit setodest konstrueeritakse väljastpoolt. Setomaa iseloomustamisel domineerib unikaalse kultuuri rõhutamine. Setosid nimetatakse eksootilisteks, omapärasteks, ebatavalisteks ja lõhestatud rahvaks, kes hoiavad teistest eraldi. Vähemal määral rõhutati piirkonna majanduslikku mahajäämust. Setode representatsioon oli reeglina positiivne. Kinnitust leidis teoreetilises raamistikus välja toodu meedia rollist etniliste gruppide representeerimisel. Taasiseseisvuse algusaastatel olid setod eestlastele võõramad, kuna oma riigi ehitamisega alles alustati. Rõhutati setode kategoriseerimist eestlasteks, kuigi toimus ka teatud vastandumine. 2000. aastateks olid setod juba küllaltki hästi rahvusesse integreerunud, üheks põhjuseks kindlasti ka meediarepresentatsioon setodest. Setod ei olnud enam nii võõrad, kuid siiski nähti meedias setosid eksootilistena. Lisaks võib siin märgata ka globaliseerumise trende. Küsimusele, kas setod kuuluvad rahvuse kujutletud kogukonda või mitte aga ühest vastust anda ei saa. Setod konstrueeritakse rahvuse siseselt välisgruppi, Pille Petersoo liigituse järgi sisemiseks positiivseks „Teiseks“. Kui asesõnaga „Meie“ tähistati meediatekstides kogu eesti rahvast, siis setosid nimetati „Nendeks“. Samas võib siiski eestlaste ja setode eristamise põhjal öelda, et setod ei ole unikaalse kultuuri tõttu kujutletud kultuuriliselt ühtsesse kogukonda. Setode eneserepresentatsioon ei erinenud kuigi palju üleriigiliselt konstrueeritust. Selline tendents on samuti välja toodud ka teoreetilises raamistikus. Esiteks, toimub etnilisuse konstrueerimine vastastikkuse sildistamise kaudu.Teiseks, ka sisemise orientalismi diskursuse kohaselt kopeerib teisestatud regiooni eneserepresentatsioon üleriigilist representatsiooni. Meedia analüüsimisel tuleb seega arvestada, et üht nähtust käsitletakse meedias tavaliselt mitme nurga alt. Meedia on stereotüüpide levitaja ning meedia määrab tihti ära selle, millest räägitakse ja millest vaikitakse. Kindlasti ei saa siinkohal teha järeldusi kogu rahvusliku identiteedi olemuse kohta. „Teised“ on vaid üks aspekt rahvusliku identiteedi kujutamisel. Lisaks on meedia samuti vaid üks viis, mille kaudu levivad arvamused ning meediarepresentatsioon ei ole avalik arvamus. Edasine uurimistöö rahvuste siseste gruppide käsitlemisel on kindlasti vajalik, milleks soovitan kasutada diskursusanalüüsi meetodit.