Regional international law in Eurasia

Abstract

Väitekirjal on kaks eesmärki: suurem ja väiksem. Doktoritöö põhieesmärk on uurida, kuidas Venemaa on üritanud nõukogudejärgses Euraasias struktuurselt konsolideerida ja kujundada eraldi regionaalset rahvusvahelist õigust, milliseid tulemusi see on andnud ja kuidas nõukogudejärgsed Euraasia riigid on sellele reageerinud. Väiksem eesmärk on arutleda, kuidas regionaalsel tasandil jõudude ühendamine võib rahvusvahelise õiguse tõhusat kohaldamist soodustada. Pärast ülevaadet erinevatest teoreetilistest raamistikest väidetakse esiteks, et rahvusvahelise õiguse teaduses ei ole kindlat regionaalse rahvusvahelise õiguse määratlust, mis tuleks heaks kiita või tagasi lükata. Rahvusvahelise õiguse uurimises eristatakse kahte liiki regionaalset rahvusvahelist õigust: vertikaal-apologeetiline ja horisontaal-utopistlik. Kui vertikaal-apologeetiline nägemus on seotud suurriikide poliitikaga ja on põhimõtteliselt imperialistlik, siis horisontaal-utopistlik käsitlus arvestab regionaalsete eripäradega. Selle eristuse põhjal on selge, et Venemaa püüdlused nõukogudejärgses Euraasias rahvusvahelist õigust konsolideerida on vertikaal-apologeetilised. Teise väite aluseks on tähelepanekud nõukogudejärgse Euraasia lõimimiseks loodud regionaalsete organisatsioonide õigusest ja sellest, kuidas Venemaa on rahvusvahelise õiguse norme ja põhimõtteid (väär)kasutanud, ning see ütleb, et Venemaa on püüdnud välja töötada uut õiguslike põhimõtete, normide ja diskursuste kogumit, mis oleks kooskõlas tema geopoliitiliste eesmärkide ja ideoloogiaga. Selles kontekstis on konkreetsemalt analüüsitud supranatsionaalsust ja ajalooliste õiguste kontseptsioone, mida Venemaa oma konsolideerimispüüdlustes kasutab. Venemaa on nendesse püüdlustesse kaasanud ka regiooni rahvusvahelise õiguse juriste. Kuigi vormiliselt on Venemaal õnnestunud moodustada Venemaa-kesksetes ühiskondlikes struktuurides tegutsevatest rahvusvahelise õiguse spetsialistidest eraldiseisev episteemiline kogukond, ei ole ta suutnud muuta neid Venemaa apologeetideks. Väitekirja lõpetuseks esitatakse arutlus sellest, kuidas regionaalset rahvusvahelist õigust saaks kasutada raamistikuna rahvusvahelise õiguse tõhusamaks kohaldamiseks nõukogudejärgses Euraasias. Desovjetiseerimisprotsessi vaatluse põhjal esitatakse järeldused põhimõtte uti possidetis juris euraasialiku tõlgenduse kohta.This dissertation has two objectives – major and minor. The main object of this Ph.D. thesis is to examine the structural ways and outcomes of Russia's consolidating practices while shaping regionally fragmented international law in the post-Soviet Eurasian region and to trace post-Soviet Eurasian states’ reaction to it. The minor objective is to consider how the unification of forces at the regional level can contribute to the effective application of international law. After observing different theoretical frameworks, the first argument is that the science of international law does not offer a specific definition of regional international law that ought to be endorsed or rejected. There are two types of regional international law in the science of international law: vertical-apologetic and utopian-horizontal. While vertical apologetic vision relates to great power politics and ultimately hinges on imperialism, horizontal utopian one reflects regional peculiarities. Based on that separation, it is manifest that the Russian vision of consolidating regional international law in the post-Soviet Eurasian region is a vertical-apologetic one. By examining regional integration law of post-Soviet Eurasian regional organizations and Russia's mis(use) of international legal norms and principles, the second argument is that Russia has attempted to develop a new set of legal principles, norms, and legal discourses that are in line with its own geopolitical vision and ideological markings. In this respect, the concepts of supranationalism and historic(al) rights as part of Russian consolidation practices are analyzed more concretely. In those attempts, Russia also included international lawyers from the region. Yet even if Russia formally achieved that task by forming a separate epistemic community of international lawyers in Russia-centered sociological arrangements, it failed to make them Russia-apologetics. Finally, the dissertation set forth argumentative structures on how regional international law can be utilized as a framework to boost the effective applicability of international law in the post-Soviet Eurasian region. Examining the desovietization process, it offers conclusions on the Eurasian standing of the uti possidetis juris principle.