Muhammad, der Gesandte Gottes, und Paulus, der Gesandte Christi. Ein Vergleich der Berufungs- und offenbarungsgeschichtlichen Vorstellungen mit Bezug auf die islamische sowie die biblische Tradition

Abstract

Antud uurimuse eesmärk on esitada islami ja kristluse ilmutusloolisi perspektiive arvestav sünkrooniline võrdlus Muhamedi ja Pauluse ilmutuse arusaamade vahel. Võrdlust läbi viies arvestatakse, et ilmutuslool on koraanis ja apostel Pauluse kirjades universaalne õndsuslooline tähendus. Töö üheks hüpoteesiks on, et nii koraani kui ka Pauluse õndsuslugu lähtub juutlik-piibellikust taustast, kusjuures mõlemad tõlgendavad seda traditsiooni omamoodi ja saavad ise juutlik-piibellikust traditsioonist mõjutusi. Muhamedi ja Pauluse võrdluseks kasutatakse töös peale koraani ja Pauluse kirjade peamiselt kristlikke religiooniloolisi islami-interpretatsioone. Esitatakse ka islami-sisene perspektiiv. Muhamedi ja Pauluse tekstide kõrval võrreldakse Muhamedi pilti islami traditsioonis ja Pauluse pilti varakristlikus traditsioonis. Uurimuses asetatakse kutsumislugude kaudu Muhamed ja Paulus laiemasse õndsusloolisse konteksti. Ilmutusteema käsitlemisel näitab käesolev töö esiteks seda, et nii Muhamedi kui ka Pauluse enesemõistmine on seotud nende ilmutusekäsitlusega. Muhamed ja Paulus omistavad eelnevale ilmutusele erineva tähtsuse ja tähenduse: koraan toonitab ilmutuse ühtsust, mistõttu on eelneval koraaniga sama oluline tähtsus. Iga prohvetiga tegi Jumal sarnase lepingu. Pauluse jaoks ei ole aga eelneval ilmutusel lunastavat ja õndsusttoovat tähtsust. Paulus ei kõnele eelnevate (vanatestamentlike) kirjutistega seoses ilmutusest. Pigem on neis antud tõotus ja Kristuses toimuvas ilmutuses läheb see tõotus täide. Paulus toonitab, et uus leping Kristuses on vanast lepingust parem. Koraanis me ei näe lineaarselt arenevat ilmutusekäsitlust. Ilmutuslugu esitatakse ühetaoliste ja üksteise kõrval asetsevate sündmustena. Muhamed mõistab ilmutust tsüklilisena ja see on kerügmaatilise tähendusega. Paulus seevastu mõistab ilmutust tüpoloogiliselt. Ta lähtub ilmutuse tõlgendamisel Kristuse-sündmusest (Christusereignis). Koraanis me ei näe mitte mingit antiteetilist lähenemist prohvetite suktsessioonile, prohvetid on Muhamedi jaoks referents-suurused. Pauluse jaoks on nad aga tüpoloogilised tulevikule osutavad isikud, kellega samastutakse.

The purpose of the present study is presenting a synchronous comparison of Mohammed’s and Paul’s conception of Revelation, taking into account the revelation perspectives of Islam and Christianity. When making the comparison, it is taken into account that Revelation has a universal salvation history meaning in the Qur'an and in the letters of Apostle Paul. One of the hypotheses of the study is that the Salvation Story (Heilsgeschichte) of both the Qur'an and Paul arises from the Hebrew-Biblical background, and either interprets the tradition in their own way while being themselves influenced by the Hebrew-Biblical tradition. Besides the Qur'an and the letters of Paul, mostly Christian religious interpretations of Islam are used in the study for comparing Mohammed and Paul. The Islamic perspective is also presented. Besides the texts of Mohammed and Paul, a comparison of Mohammed’s image in the Islamic tradition and Paul’s image in the Early Christian tradition is made. The study places Mohammed and Paul into a wider context of the Salvation Story through their Call Stories. When dealing with Revelation, the present study shows first and foremost that the self-concept of both Mohammed and Paul relates to their conception of Revelation. Mohammed and Paul attach different importance and meaning to a previous revelation: the Qur'an stresses the unity of the revelation, as a result of which, the previous revelation is as significant as the Qur'an. God made a similar covenant with each prophet. For Paul, however, the previous revelation has no redeeming of salvation meaning. Paul does not speak of Revelation in connection with previous (Old Testament) writings, but rather they contain a pledge, which is fulfilled in the Revelation in Christ. Paul stresses that the New Covenant in Christ is better than the Old Covenant. In the Qur'an, we do not see a linearly evolving conception of Revelation. The Revelation Story is presented as similar events taking place side by side. Mohammed’s conception of Revelation is cyclical and it has a kerygmatic meaning, while Paul conceives Revelation typologically. In interpreting Revelation, Paul proceeds from the Christ Event (Christusereignis). In the Qur’an, we see no antithetic approach to the prophetic succession. For Mohammed, the prophets are reference values, while for Paul, they are typological persons pointing to the future, with whom one is identified.